Rotimadu — mis on rotimad? Liigid, elupaigad, käitumine ja lemmikloomad

Rotimadu on mitmekesine rühm keskmise kuni suure suurusega madusid, keda kohtab peamiselt põhjapoolkeral. Nad kuuluvad peamiselt rästikute sugukonda ja paljud liigitest on varem liigitatud perekonda Elaphe või Pantherophis (olenevalt taksonoomiast). Rotimadud toituvad peamiselt närilistest ja lindudest, aga söövad ka mune, väiksemaid imetajaid, roomajaid ja mõnikord kahepaikseid. Mõned liigid võivad kasvada väga pikaks (paljudel liikidel on pikkus üle 2 m ja teatud üksikutel liikidel teatatakse ka kuni ~3 m pikkustest isenditest), mistõttu kuuluvad nad kohalike toiduahelate olulisteks kiskjateks.

Liigid ja taksonoomia

„Rotimadu“ on üldnimetus, mitte rangelt määratletud taksonoomiline ühik — erinevad liigid jagunevad mitmesse perekonda ja alamrühma. Levinud näited on maisimadu (maisimadu), mustrotimadu (Pantherophis/Elaphe spp.), ida- ja läänerotimad ning mitmed Aasia perekonnad nagu Ptyas. Taksonoomia muutub teadusuuringute valguses, nii et nimed ja liigitused võivad eri allikates erineda.

Suurus ja välimus

Rotimadude keha pikkus ja värvustrükk on liigiti väga erinev — leidub pruunikaid, hallikaid, täpilisi ja triibulisi vorme, mis aitavad varitseda või peituda. Enamikul liikidel on tugev keha ja sujuv liikumine; paljud on head ronijad ja sobivad nii maapealseks eluks kui ka puudele või põõsastesse ronimiseks.

Elupaigad ja levik

Rotimadude elupaigad ulatuvad metsadest ja põllumaadest kuni asustatud alade ja märgala servadeni. Nad on kohastunud elama inimese läheduses, kuna seal leidub palju närilisi. Enamik liike elab põhjapoolkeral — Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias — kuid levik sõltub liigist.

Toitumine ja kütitamisviis

Peamine saak on väikesed imetajad ja linnud. Rotimadud püüavad saaki kas aktiivselt otsides, varitsedes või ronimise abil pesadesse pääsedes. Nad suruvad või murravad saaklooma jõuga kas käesurumise (konstreerimise) või lihtsalt suuruse ja sülje abil. Kuigi pikki rotimadusid nimetatakse vahel toiduahelate tippudeks oma kohalikus ökosüsteemis, ei ole nad tavaliselt suurte kiskjate tasemel.

Käitumine ja kaitsevõtted

Rotimad on sageli päevased, kuid mõnel liigil on aktiivsus pigem udune (kesköine või hajutatud) sõltuvalt kliimast. Väljakutsumisel kasutavad nad mitmesuguseid kaitsemehhanisme: nad võivad külmuda ja pugeda, pärssida häält, vibrata sabaga, näidata hammustust või lasta käsi koorikuna lõhnavat eritist. Paljud rotimadud hammustavad ainult harva ja tavaliselt mitte ohtlikult — nende süljes võib aga olla baktereid, mistõttu hammustuse korral tuleks haav puhastada ja vajadusel pöörduda arsti poole.

Mürgisus ja väärarusaamad

Varem arvatud „täiesti mürgine“ kuulumine on ekslik — enamik rotimadusid on mittemürgised või vaid väga nõrga, inimesele tavaliselt kahjutute koostisega süljeväljavoolu kandjad. Mõnel kolubriidil võivad esineda tagahammaste kohal asuvad kerged mürgaga seotud näärmed (rear-fanged), kuid need ei kujuta tavaliselt inimestele tõsist ohtu. Kui rotimadu hammustab, on peamine risk nakkus ja haava tüsistused, mitte süsteemne mürgistus.

Paljundamine

Enamik rotimadudest on munakandjad (ovipaarid). Emane muneb tavaliselt mitu muna (kopter või pesakond võib olla mõnest munast kuni kolmekümne ringis sõltuvalt liigist) peidetud ja soojendatud kohale, kus munad arenevad mõne nädala kuni paarikümne nädala jooksul. Mõned liigid võivad munade koorumist jälgida või neid aktiivselt ümber paigutada sobivamasse keskkonda.

Rotimad kui lemmikloomad

Paljud rotimadud on populaarsed lemmikloomad tänu oma mõõduka suuruse, rahuliku iseloomu ja suhtelise hoolduse lihtsuse tõttu. Eriti tuntud näide on maisimadu, kes on maailmas üks sagedamini peetavaid roomajaliike. Lemmikloomana vajavad rotimad sobiva suurusega terrariumi, temperatuuri- ja niiskuseregulatsiooni, varju ja peidukohti, regulaarset söötmist sobivate närilistega ning veterinaarset järelvalvet. Enne rotimadu soetamist tuleb tutvuda konkreetse liigi vajadustega ning kontrollida kohalikke seadusi ja eeskirju.

Ohud ja kaitse

Rotimadusid ohustavad elupaikade kadumine, teeliiklus (paljud madud hukkuvad maanteedel), inimestest tingitud lämmatamine või püüdmine ning ebaseaduslik looma- ja ilulevärk. Samas ei ole kõik liigid ohustatud; nende staatus sõltub liigist ja piirkonnast. Konservatsioonitegevused hõlmavad elupaikade kaitset, liikide jälgimist ja avalikku harimist, et vähendada inimeste poolt põhjustatud surmajuhtumeid.

Kuidas rotimaduga kohtudes käituda

• Ära ürita kiskjat kinni püüda ega tappa — rotimadu on kasulik näriliste kontrollimiseks.
• Anna loomale ruumi ja lase tal vaikides lahkuda; enamik madu püüab inimest vältida.
• Kui madu on hoovis või majas ning tekitab ohutuse muret, võta ühendust kohalikku loomakaitse- või looduskaitseorganisatsiooni.
• Hammustuse korral puhasta haav põhjalikult, desinfitseeri ja otsi vajadusel meditsiinilist abi — eriti kui esineb turse, punetus või muud tüsistused.

Levinud väärarusaamad

Paljud usuvad ekslikult, et rotimadud on ohtlikult mürgised või et neid tuleks hävitada iga ilmaga. Tegelikult on nad enamasti inimesele kahjutud ja täidavad olulist rolli looduses, kontrollides näriliste populatsioone. Haridus ja teadlikkus aitavad vähendada vastastikust kahju nii inimestele kui ka madudele.

Kui soovite konkreetse liigi kohta detailsemat teavet (levik, hooldus lemmikloomana, kaitseolek), öelge, millist rotimaduliiki silmas peate, ja ma täpsustan infot vastavalt liigile ja regioonile.

Küsimused ja vastused

K: Kus leidub tavaliselt rotimadu?

K: Millega toituvad rotimadu peamiselt?

K: Milline on rotimadu suuruse vahemik?

K: Kuhu kuuluvad rotimadu toiduahelas?

K: Milline on kõige populaarsem roomajate lemmikloom maailmas?

K: Kas rotimadu hammustab ohtlikult?

K: Kas kõigil rotimaduil puudub mürk?

Otsing