Maisimadu (Pantherophis guttatus): elupaik, bioloogia ja pidamine

Maisimadu (Pantherophis guttatus) — värvikas, kahjutu lemmikmadu: elupaik, bioloogia, pidamine ja praktilised hooldusnõuanded algajatele ja kogenud kasvatajatele.

Maisimadu (Pantherophis guttatus) on Põhja-Ameerika rottmadu liik, mis tapab väikeseid saakloomi kokkutõmbamise teel.

Maisimadu leidub kogu Ameerika Ühendriikide kagu- ja keskosas. Neid peetakse sageli lemmikloomadena. Nad saavutavad mõõduka suuruse, mis on 1,2-1,8 m (3,9-6,0 jalga). Looduses elavad nad tavaliselt umbes 6-8 aastat, kuid vangistuses võivad nad elada kuni 23 aastat või kauem.

Maisimadu sarnaneb mürgise vasknäärmega ja selle sarnasuse tõttu tapetakse teda sageli. Maisimadu on kahjutu ja inimesele kasulik. Nad on üks levinumaid lemmikloomadena peetavaid madusid kõrvuti rõivamadu ja pallipüütoni kõrval. Maisimadu ei ole mürgine ja aitab kontrollida metsikute näriliste kahjurite populatsioone, mis kahjustavad põllukultuure ja levitavad haigusi. Neid saab vasknäärmetest eristada nende heledama värvuse, saleda kehaehituse ja soojustundlike punkade puudumise poolest.

Kuigi maisimadu eristub oma ereda punase oranži värvi soomuste poolest, võivad tekkida võimalikud mutatsioonid, mis lükkavad need pigmendid täielikult tagasi, muutes selle välimust. Teadaolevalt esinevad kahevärvilised mutatsioonid on albinism ja anerütrism. Albinismi suhtes homosügootsetel madudel puudub must pigment ja anerütrismi suhtes homosügootsetel madudel puudub punane pigment.

Maisimadu on nime saanud selle järgi, et see liik esineb regulaarselt teraviljavarude läheduses, kus ta toitub hiirtest ja rottidest, kes söövad koristatud maisi. Oxfordi inglise keele sõnaraamatus on seda nime kasutatud juba 1675. aastal. Mõned allikad väidavad, et maisimadu on saanud oma nime sellepärast, et madu kõhu soomuste iseloomulik, peaaegu ruuduline muster meenutab värvilise maisi teri. Sõltumata nime päritolust, võib viide maisile olla kasulik mnemoonika nende identifitseerimiseks. Looduses koosneb nende toitumine peamiselt närilistest, väikestest kahepaiksetest, lindudest ja/või nende munadest, muudest munadest jne. Nad ei ole aga tuntud putukate söömise poolest. Vangistuses söödetakse neid tavaliselt püsivalt roosa hiirega ja muud liiki olenditega, nagu eespool nimetatud.

Elupaik ja levik

Maisimadu esineb peamiselt Ameerika Ühendriikide kagu- ja keskosas, hõlmates riike nagu Florida, Georgia, Alabama, Mississippi, Louisiana, Tennessee, Kentucky, Carolina osariigid ja osaliselt ka põhjamad. Nad eelistavad mitmekesist maastikku: looduses võib neid leida metsaservadel, kõrkjastel aladel, põllumajandusmaadel, vana karjamaade ja lageraie läheduses ning tihti ka kõrtside, lautade ja muude inimtegevusega seotud varjupaikade juures, kus on palju närilisi.

Välimus ja värvimorfioloogia

Värvuselt on maisimadu tavaliselt erksavärviline — punakas-oranž telgkirje tumedamate laigukestega ja iseloomulik, ruuduline kõhupool jääb hästi silma. Täiskasvanud on tavaliselt 1,2–1,8 m pikad; emased on tihti pikemad ja jämedamad kui isased. Pea on suhteliselt kitsas ja keha saledam võrreldes näiteks vasknäärmega.

Vangistuses aretatakse laias valikus morfe, sh amelanistlikke (ilma musta pigmendita), albiinseid ja anerütristlikke vorme, samuti hüpopigmenteeritud ja teisi kombinatsioone. Geenide kombinatsioonid annavad lõputult erinevaid mustreid ja toone, mistõttu on maisimadu eriti populaarne aretajate ja hobimadude seas.

Käitumine ja toitumine

Maisimadu on enamasti õhtune või hämarusel aktiivne, kuid jahedama ilmaga võib ta olla päevane. Ta on kiskja, kes tapab saaki kokkutõmbamise (konstreerimise) teel. Looduses koosneb menüü peamiselt närilistest (hiired, rotid), väikestest kahepaiksetest, sisalikest, lindudest ja lindude munadest. Nooremad isendid söövad sageli väiksemaid ja kergemaid saakloomi nagu lutsud ja väikesed rottide vastsed.

Luureandmetel on maisimadudel looduslikke kiskjaid: röövlinnud, rebased, kojootid ja muud suuremad roomajad. Nad võivad ka vastu võtta kahjulikke käitumisi inimeste poolt — neid tapetakse ekslikult, sest nad sarnanevad mõnele mürgisele liigile.

Paljunemine

Sigimishooaeg langeb sageli kevadesse. Isased otsivad emasid, sooritatakse paaritumine ja 4–8 nädala pärast munemisperiood. Emane muneb ühele või mitmele munekogumikule (tavaliselt 10–30 muna), mis aretatakse sooja ja niiskesse materjali (mullast, turbas või komposthunnikusse). Haudumine kestab ~55–70 päeva sõltuvalt temperatuurist. Poegadeks tuleb iseseisvaid, mitu-kümne sentimeetri pikkuseid madusid, kes hakkavad kohe iseseisvalt saaki otsima. Seksuaalse küpsuse saavutavad enamasti 2–3 aastaselt.

Pidamine kodustes tingimustes (algajale ja harrastajale)

• Arapinu suurus: noorloomadele piisab 60–90 cm pikkusest terrariumist, täiskasvanutele soovitatakse 90–120+ cm pikkust akvaariumi või terrariumit, mille põhi- või püstpind on piisav, et madu saaks ennast sirutada.
• Temperatuur: päevane gradient umbes 24–30 °C; soojem peidik/soojapunkt 28–32 °C; öösel väike langus 18–22 °C. Kuumuseallikas võib olla küttekeha (põhjamal LED-lambid või soojendusmatt), ära kasuta liiga kuumi pliite ilma termostaadita.
• Õhuniiskus: üldiselt 40–60%, vahetult enne ja ajal vahetumise ajal võib tõsta niiskust, et hõlbustada nahavahetust. Suur vesi kauss aitab niiskust säilitada.
• Aluspind: sobivad aspen-helbed, kookoskiud (coco), paberirätikud või spetsiaalne terrariumisubstraat. Vältida männi- või kuusekoorepuru, mis sisaldab seederõlisid ja võib olla toksiline.
• Varjualused ja stimulaatorid: vähemalt kaks peidikut (soe ja jahe ots), ronimisvõimalused, tugev ja stabiilne vesi kauss.
• Söötmine: noored iga 5–7 päeva järel, täiskasvanud iga 7–14 päeva järel; eelistada eelnevalt tapetud (külmutatud-sulatatatud) hiiri/rotte, et vähendada vigastuste riski.
• Käitlemine: harjuta õrnalt ja lühikestega, ära käsitse vahetult pärast söömist (vähemalt 48 tundi), jälgi stressimärke (paaniline ringi põimimine, liigne sülitamine).

Tervis ja ohud

Levinud terviseprobleemid hõlmavad sooleparasiite, skaalade mädanemist märjas ja mustas keskkonnas, hingamisteede infektsioone madalal temperatuuril ja tigemeelt (mite) infestatsiooni. Kui madu ei söö või tal on sage hingamisteede néelumiste märke (naristamine, vilistav hingamine), pöördu veterinaari poole. Uute loomade toomisel on soovitatav 30-päevane karantiin ja usaldusväärne veterinaarkontroll.

Tervise- ja hügieenimärkused: madudel, nagu teistelgi roomajatel, on Salmonella võimalus — pese alati käsi pärast puutumist ja puhasta terrariumit korralikult.

Kaitse, seadusandlus ja aretamine

Rahvusvaheliselt on maisimadu üldiselt liigitunud mitteohustatud liikide hulka, kuid kohalikud populatsioonid võivad olla negatiivse surve all elupaikade kadumise ja jahipidamise tõttu. Paljud riigid ja osariigid reguleerivad looma importi, müüki ja aretust — enne soetamist kontrollige kohalikke seadusi. Soovitav on eelistada vangistuses aretatud (captive-bred) isendeid, kuna need on paremini kohanenud vangistuse tingimustega ja aitavad vähendada looduses võetud isendite püüdmist.

Nõuanded algajale

• Vali captive-bred noorloom — lihtsam käidelda ja tavaliselt haigustest puhtam.
• Õpi ära õiged kütte- ja niiskusparameetrid, investeeri hea termostaadi ning usaldusväärsete mõõteriistade (termomeeter, hügromeeter) soetamisse.
• Tutvu morfide ja geenidega, kui plaanid aretust — paljud morfid nõuavad geneetilist tausta mõistmist.
• Liitu kohaliku herpetoloogiaühingu või internetikogukonnaga, kust saab praktilisi näpunäiteid ja tuge.

Kokkuvõttes on maisimadu populaarne ja sobiv madu hobipidamiseks nii algajatele kui ka kogenumatele harrastajatele, tingimusel et tema elutingimused, toitumine ja tervishoid on korrektselt tagatud. Õige hoolduse korral võib maisimadu elada vangistuses mitu aastakümmet ning pakkuda huvitavat ja suhteliselt lihtsat suhtlust lemmikloomana.

Küsimused ja vastused

K: Mis on maisimadu teaduslik nimi?

K: Kus leidub maisimadu?

K: Kui kaua võib maisimadu vangistuses elada?

K: Kuidas eristada maisimadu vaskpeadist?

K: Mida tähendab nimetus "maisimadu"?

K: Milliseid loomi söövad metsikud maisimadu tavaliselt?

K: Millised mutatsioonid võivad maisimadu välimuses esineda?

Otsing