Õigus piisavale elatustasemele on põhiline inimõigus. See on osa inimõiguste ülddeklaratsioonist, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 10. detsembril 1948. aastal. See põhimõte on aluseks riikide poliitikatele ja õigusloomele, mis on suunatud vaesuse vähendamisele ning inimeste võimaluste ja väärikuse kaitsele.

Igaühel on õigus enda ja oma perekonna tervise ja heaolu tagamiseks piisavale elatustasemele, sealhulgas toidule, riietusele, eluasemele, arstiabile ja vajalikele sotsiaalteenustele, ning õigus turvalisusele töötuse, haiguse, invaliidsuse, leseks jäämise, vanaduse või muu toimetuleku puudumise korral temast mitteolenevatel asjaoludel.

- Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 lõige 1

Lisaks on see kirjas majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 11, mis on samuti ÜRO inimõiguste leping. See leping kohustab riike tagama nende õiguste edendamise ja realiseerimise vastavalt riikide rahvaste võimalustele ning eeldab sageli astmelist (progressive) realiseerimist.

Selle õiguse eelkäija, vabadus puudusest, on üks neljast vabadusest, millest Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt rääkis 6. jaanuaril 1941. aastal oma riigikõnes. Roosevelti sõnul on see õigus, mis peaks olema igal inimesel kõikjal maailmas. Oma kõnes kirjeldas Roosevelt kolmandat õigust järgmiselt:

Kolmas on vabadus puudusest, mis maailma mõistes tähendab majanduslikke arusaamu, mis tagavad igale rahvale tervisliku rahuajal elamise, kõikjal maailmas.

- President Franklin D. Roosevelt, 6. jaanuar 1941.

Mida õigus piisavale elatustasemele hõlmab?

Õigus piisavale elatustasemele tähendab laiaulatuslikult, et kõigil inimestel peab olema pääs esmatarbekaupadele ja -teenustele, mis on vajalikud inimväärikuse säilitamiseks. Olulised komponendid on:

  • Toit: piisav, toitainerikas ja kultuuriliselt sobiv toidulaud ning toidu kättesaadavus.
  • Eluaseme tingimused: turvaline ja sobiv eluruum, mis vastab tervisekaitse ja privaatsuse nõuetele.
  • Tervishoid: juurdepääs arstiabile ja ennetusteenustele, tervishoiusüsteem, mis on kättesaadav ja kvaliteetne.
  • Riietus ja elementaarsed teenused: piisav riietus, puhas vesi, sanitaarsüsteemid ja vajalikud sotsiaalteenused.
  • Sotsiaalne turvalisus: kaitse olukordades nagu töötus, haigus, invaliidsus, leseks jäämine ning vanadus.

Olulised põhimõtted ja rahvusvahelised suunised

  • Mittedisrimineerimine: õiguse realiseerimine peab olema kõigile võrdne, sh erivajadustega rühmadele, lastele, vanuritele ja migratsioonistaatusega inimestele.
  • Astmeline realiseerimine: riigid peavad pingutama võimaluste piires ja kasutama maksimaalselt olemasolevaid ressursse, et samm-sammult parandada kõigi ligipääsu vajalikule elustandardile.
  • Miinimumkohustused: isegi piiratud ressursside korral on riikidel kohustus tagada vähemalt teatud "miinimumtase" põhiliste hüvede kättesaadavusest.
  • Osalus ja arusaadavus: inimesed peaksid saama osaleda poliitika kujundamises ning olema informeeritud enda õigustest ja teenustest.
  • Kvaliteet ja sobivus: teenused peavad olema kvaliteetsed, kultuuriliselt sobivad ja vastama tervisekaitse nõuetele. Tervise ja toidu puhul rõhutatakse sageli AAAQ-prinzipi (Availability, Accessibility, Acceptability, Quality).

Rahvusvahelised selgitused ja dokumendid

ÜRO inimõiguste komitee ja majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee (CESCR) on avaldanud põhjalikke selgitusi (General Comments), mis tõlgendavad selliseid õigusi, näiteks:

  • General Comment No. 12 – õigus piisavale toidule;
  • General Comment No. 14 – õigus tervisele;
  • General Comment No. 4 – õigus adekvaatsele eluasemele.

Neis dokumentides määratletakse täpsemalt, mida tähendab adekvaatne eluaseme-, toidu- ja tervishoiutasand ning millised on riikide peamised kohustused.

Riikide ja ühiskonna roll

Riikide kohustused hõlmavad seadusandlust, poliitikaid ja praktilisi meetmeid, näiteks:

  • sotsiaaltoetused ja hüvitised riskirühmadele (näiteks töötushüvitis, pensionid, puudetoetus);

Kuidas see õigus ilmneb igapäevaelus?

Õigus piisavale elatustasemele tähendab, et pere ei peaks pidevalt silmitsi seisma toidu nappuse, ebaturvalise eluruumi või teenuste puudumisega. Praktikas tähendab see:

  • stabiilset juurdepääsu toidule ja toitumisalast nõustamist;
  • eluruumi, mis kaitseb ilmastiku ja terviseriskide eest ning võimaldab privaatsust ja peresuhteid;
  • taskukohast ning kvaliteetset arstiabi ja ravimeid;
  • sotsiaalset kaitse vähemalt kriisiolukordades (nt töökaotus, haigus).

Kelle jaoks on õigus eriti oluline?

Kuigi õigus kuulub kõigile, on selle kaitse ja teostumine kriitiliselt tähtis haavatavate gruppide jaoks: lapsed, rasedad ja imetavad naised, vanurid, puuetega inimesed, etnilised vähemused ja pagulased. Need rühmad vajavad sageli sihipärasemaid meetmeid ja täiendavat tuge.

Jõustamine ja järelevalve

Õiguse tagamine toimub kombineeritult siseriikliku õiguse, halduspraktikate, kohtuliku järelevalve ning rahvusvahelise aruandluse kaudu (nt riikide aruanded ÜRO liitudele). Kodanikuühiskond ja meedia mängivad samuti olulist rolli õiguse järgimise jälgimisel ja rikkumiste avalikustamisel.

Õigus piisavale elatustasemele on seega nii moraalne kui ka õiguslik alus poliitikatele, mis aitavad tagada inimeste väärikust, tervist ja turvalisust. Tegelik realiseerimine sõltub riikide pühendumusest, ressurssidest ja koostööst erinevate osapooltega.