Poolvokaalid: definitsioon, fonoloogia ja ajalooline kasutus

Poolvokaalid on konsonandid, mis kõlavad peaaegu nagu vokaalid. Inglise keeles kirjutatakse poolvokaale W ja Y (IPA-s kirjutatakse /w/ ja /j/). Kuigi ladina keeles on poolvokaalid foneemid ehk ainulaadsed helid, ei kasutata nende kirjutamiseks spetsiaalseid tähti. Helide /w/ ja /j/ kirjutamiseks kasutati tähti V ja I ning samu tähti kasutati ka häälikute /u/ ja /i/ kirjutamiseks samas järjekorras. Näiteks Gaius Julius Caesar kirjutati kui Gaivs Ivlivs Caesar ja vein kirjutati kui vinum. J-täht lisati pärast Rooma impeeriumi langemist poolvokaali /j/ kirjutamiseks, et näidata /j/ ja /i/ erinevust.

Mis on poolvokaalid (semivokaalid või glides)?

Poolvokaal (inglise keeles semivowel või glide) on heli, mis on artikulatoorselt sarnane kõrge vokaaliga (näiteks /i/ või /u/), kuid toimib lauses konsonandina — tavaliselt sõna alguses või silbipiiril. Kõige levinumad poolvokaalid on labiovelaarne approximant /w/ (lähedane vokaalile /u/) ja palataalne approximant /j/ (lähedane vokaalile /i/).

Fonoloogia ja hääldus

Foneetiline kirjeldus: [w] on labiovelaarne approximant — huultel on ümardus nagu /u/-s ja tagumik osaliselt tõuseb velaarse artikulatsiooni suunas. [j] on palataalne approximant — keel läheneb kovale palataalsele osale nagu /i/ puhul.
Fonoloogiline käitumine: mõnes keeles on poolvokaalid iseseisvad foneemid (nt inglise /w/ ja /j/), teistes esinevad nad pigem allofonidena või osana diftongist (nt hispaania "bien" [bjen] loetakse sageli diftongiks, mitte eraldi konsonandiks).
Sõna alguses ja silbipiiril: poolvokaalid toimivad tavaliselt silbi etteotsa kuuluvate konsonantidena (on silbi onset), näiteks inglise sõnad "yes" /jɛs/ ja "we" /wiː/.
Erinevus vokaalidest: poolvokaalide ja kõrgete vokaalide vahel võib olla gradient: häälduses nad on lähedased, kuid fonoloogiliselt võivad keeles käituda erinevalt (silbistumine, rõhu reeglid jms).

Ortograafia ja ajalooline kasutus

Paljudel keelte kirjutussüsteemidel on ajaloos olnud raskusi kõrgete vokaalide ja poolvokaalide eristamisega. Klassikaline ladina ortograafia kasutas tähti I ja V nii vokaalide (/i/, /u/) kui ka vastavate konsonantsete poolvokaalide (/j/, /w/) tähistamiseks. Sellega seletub ka kujule Gaivs Ivlivs Caesar ja sõna vinum.

Hiljem, keskajal ja varauusaegadel, hakati kirjakeelde sisse viima eristusi: J tekkis eraldi kirjamärgina, et eristada konsonantset /j/-heli vokaalist /i/. W kujunes algselt kahekordse V- või U-kirja variantina (tuntud kui "double U" või "double V"), et märgistada heliliselt erinevat /w/-häält, mida üksik V ei eristanud. Need muutused aitasid ortograafiliselt selgemaks teha seniseid foneetilisi erinevusi.

Konkreetseid keelenäiteid

Inglise: /j/ ja /w/ on foneemid — näiteks "yes" /jɛs/, "you" /juː/, "we" /wiː/.
Eesti: täht j tähistab tavaliselt poolvokaali /j/, näiteks sõnas "jõgi" /jõgi/; kirjapildis on selge eristatus i ja j vahel.
Hispaania: poolvokaalid esinevad sageli diftongides ([j], [w]) ja neid ei käsitleta eraldi konsonantidena kõigis foneemilistes süsteemides — näiteks "tierra" [ˈtjera].
Vene keeles: kirillitsa täht й ("lühike i" või „jot“) vastab fonemile /j/ ja toimib tihti poolvokaalina.

Terminoloogia ja alternatiivsed nimetused

Poolvokaale nimetatakse ka glide'ideks (ingl. glide), semivokalideks või approximantideks. Mõned autorid eelistavad kasutada täpsemat foneetilist terminit "approximant", kuna see rõhutab artikulatsiooniliselt vokaalile sarnast, kuid ikkagi konsonandilaadset hääldust.

Miks see keeleõppes oluline on?

Tundmine, kuidas poolvokaalid toimivad, aitab mõista näiteks häälduse erinevusi ja ortograafilisi erisusi keeltes, samuti selgitada diftongide ja kaassõnapiirte tekkimist ja kadumist ajas. Keeletehnoloogias (näiteks kõnetuvastus ja süntees) on poolvokaalide korrektne käsitlemine tähtis, sest need helid mõjutavad silpide struktuuri ja aktsenti.