Päikesepurse
Päikeseplahvatus või päikesepiire on Päikese pinnal täheldatav äkiline heledus. Tegemist on suure energiaväljundiga, mille energiahulk ulatub kuni 6 × 1025 džauli. See energia moodustab umbes kuuendiku kogu energiast, mis Päikeselt igas sekundis vabaneb ja mis on võrdne 160 000 000 000 megatonni TNTga. Seda võib võrrelda ka komeet Shoemaker-Levy 9 kokkupõrkega Jupiteriga. Sellele järgneb kolossaalne koronaalne massiväljutus, mida tuntakse ka CME nime all. Esimene sähvatus vallandab elektronide, ioonide ja aatomite pilved läbi Päikese koroona kosmosesse. Need pilved jõuavad planeedile Maa tavaliselt päev või kaks pärast seda, kui see on juhtunud. Päikeseplahvatusele viidatakse mõnikord ka teiste tähtede puhul esinevatele muudele nähtustele, nagu näiteks tähesädemedele (stellar flare).
Päikesepursked mõjutavad kõiki Päikese atmosfääri kihte, näiteks fotosfääri, kromosfääri ja koroonat. Päikesepursked tekitavad kiirgust kogu elektromagnetilises spektris kõikidel lainepikkustel alates raadiolainetest kuni gammakiirguseni. Suurem osa energiast läheb sagedustele, mis jäävad väljapoole selle leviala, ja seetõttu ei ole enamik sähvatustest palja silmaga nähtavad. Päikeseplahvatusi vaadeldakse (vaadeldakse) spetsiaalsete instrumentidega. Päikeseplahvatused tekivad aktiivsetes piirkondades päikesepiirkondade ümber. Päikeseplahvatused tekivad koroonas talletatud magnetilise energia äkilise vabanemise tõttu. Sama energia vabanemine võib tekitada koronaalseid massiväljalaskeid (CME), kuigi seos CMEde ja sähvatuste vahel ei ole veel teada.
Päikesepursete poolt eralduv röntgen- ja UV-kiirgus võib mõjutada Maa ionosfääri. Seetõttu võivad raadioside, radarid ja muud seadmed lühiajaliselt häiritud olla. Richard Christopher Carrington oli esimene inimene, kes 1859. aastal päikeseplahvatust täheldas. Carrington oli märganud väikeste alade helendamist päikesepunktide rühmas. Tähepurskeid on täheldatud ka mitmetel teistel tähtedel. Päikeseplahvatused võivad olla "aktiivsed" mitmest sähvatusest päevas või "vaiksed" mitmest sähvatusest nädalas. Päikeseplahvatused toimuvad 11-aastase tsükli (päikesetsükli) jooksul. "Suurtele purskedele" on vähem kui väiksematele.
Mängi meediat Päikeseplahvatus ja selle prominentsus, mille SDO salvestas 7. juunil 2011 äärmises ultraviolettkiirguses.
Kaks järjestikust fotot päikeseplahvatuse nähtusest. Nendel fotodel on päikesekettad blokeeritud, et paremini visualiseerida päikeseplahvatuse esiletõusu.
Küsimused ja vastused
K: Mis on päikeseplahvatus?
V: Päikeseplahvatus on Päikese pinnal täheldatav äkiline heledus. See on suur energiavapustus, mille energia on kuni 6 × 1025 džauli, mis on umbes kuuendik kogu energiast, mis Päikeselt igal sekundil vabaneb ja mis on võrdne 160 000 000 000 TNT-megatonniga.
K: Kuidas mõjutab päikeseplahvatus atmosfääri?
V: Päikesepursked mõjutavad kõiki Päikese atmosfääri kihte, nagu fotosfääri, kromosfääri ja koroonat. Päikeseplahvatused tekitavad kiirgust kogu elektromagnetilises spektris kõikidel lainepikkustel raadiolainetest kuni gammakiirguseni. Röntgen- ja UV-kiirgus, mida päikesepursked eraldavad, võib mõjutada ka Maa ionosfääri.
K: Kui sageli toimuvad päikesepursked?
V: Päikeseplahvatused võivad olla "aktiivsed" mitmest sähvatusest päevas või "vaiksed" mitmest sähvatusest nädalas. Tavaliselt toimuvad need 11-aastase tsükli (Päikesetsükli) jooksul. "Suurtele purskedele" on vähem kui väiksematele.
K: Kes oli esimene inimene, kes täheldas päikeseplahvatust?
V: Richard Christopher Carrington oli esimene inimene, kes täheldas päikeseplahvatust 1859. aastal, kui ta märkas väikeste piirkondade helendusi päikesepiirkonna grupis.
K: Kas tähesädemete sähvatused sarnanevad päikeseplahvatustega?
V: Jah, tähesädemete sähvatusi on täheldatud ka mitmetel teistel tähtedel ja need on sarnased nähtused nagu päikeseplahvatused.
K: Kas inimestel on võimalik neid sündmusi oma silmaga näha?
V: Ei, suurem osa energiast läheb väljapoole meie vaatevälja, nii et enamik neist sündmustest ei ole inimestele ilma spetsiaalsete instrumentideta nähtavad.
