SOS

Varasemad arengud

Enne raadioside väljatöötamist 1890. aastate alguses olid merelaevad juba kasutusele võtnud palju erinevaid visuaalseid ja helilisi hädasignaale. Nad kasutasid näiteks semafoorilippe, signaallaternaid, kellasid ja udutõrjeid. Alguses nimetati raadiot traadita telegraafiaks. See kasutas morsekoode, dit-and-dah-süsteemi, mis oli algselt välja töötatud maismaatelegraafi jaoks.Kui raadioside muutus laevadele kättesaadavaks, tekkis vajadus standardiseeritud side järele. Koostööd piirasid mõnevõrra riiklikud erinevused ja eri raadiokompaniide vaheline rivaalitsemine.

Esimene rahvusvaheline raadiotelegraafiakonverents toimus 1903. aastal Saksamaal Berliinis. Itaalia esindaja, kapten Quintino Bonomo, arutas sel ajal vajadust ühiste tööprotseduuride järele. Samuti tegi ta ettepaneku, et "hädas olevad laevad... peaksid saatma signaali SSS DDD mõne minutilise intervalliga", nagu on kirjas "The Wireless Telegraph Conference", The Electrician'i 27. novembri 1903. aasta numbris. Küsimused selle kohta, kuidas seda teha, jäid 1903. aasta konverentsi raamidest välja. Kuigi 13. augustil 1903 allkirjastatud konverentsi lõppprotokolli IV artiklis öeldi, et "traadita telegraafijaamad peaksid, kui see ei ole praktiliselt võimatu, andma eelisjärjekorras merel asuvatelt laevadelt saadud abikutsetele", ei võetud tollal vastu ühtegi standardsignaali.

Kuna puudusid rahvusvahelised eeskirjad, jäeti iga laev ise oma tavasid välja töötama. Näiteks 1905. aastal edastas Nantucketi lähedal uppuva tulekahjulaeva meeskond päästekutseks sõna "HELP". Võib-olla oli esimene rahvusvaheline raadiohädakutsung, mis võeti kasutusele, "CQD" ( - - - - - - - - - - - - - - - - - - ). See kuulutati välja 7. jaanuaril 1904. aastal Marconi Rahvusvahelise Meresideettevõtte ringkirjaga "Circular 57". See hakkas Marconi rajatiste puhul kehtima 1. veebruaril 1904. Teine ettepanek ilmus 1906. aasta väljaandes S. S. Robisoni "Manual of Wireless Telegraphy for the Use of Naval Electricians", mis avaldati Ameerika Ühendriikide mereväe tarbeks. Selles öeldi, et standardsed visuaalsed lipusignaalid, mida tuntakse rahvusvahelise signaalikoodeksina, võetakse tõenäoliselt üle ka raadiokasutuses. Seega oleks lipusignaal "NC" ( - - - - - - - - ), mis tähendas "In distress; want immediate assistance", tõenäoliselt muutunud ka raadiohädakutseks.

Saksamaal loodud SOS

Kolmanda standardi tulemusel loodi SOS-hädaabinumber. Saksamaa valitsus andis välja riiklike raadioeeskirjade kogumiku. Neid kasutati alates 1. aprillist 1905. Need kehtestasid kolm uut morsekoodijada, sealhulgas SOS-hädasignaali:

1. Ruhezeichen ("Lõpetamise signaal"), mis koosneb kuuest kriipsust ( - - - - - - - - ). Seda signaali saatsid kaldapealseid jaamu, et anda teistele kohalikele jaamadele teada, et nad lõpetaksid saatmise.
2. Suchzeichen ("otsingumärk"), mis koosneb kolmest dits/kolmest dahs/üks dit, kõik koos (- - - - - - - - - - - ). Seda signaali kasutasid laevad, et äratada kaldapealsete jaamade tähelepanu.
3. Notzeichen ("hädasignaal"), mis koosneb kolmest dits/kolme dahs/kolme dits (- - - - - - - - - - - - ), samuti pidevas järjestuses, "mida korraldab hädas olev laev, kuni kõik teised jaamad on lõpetanud töö".

SOS on välja töötatud üldisest saksa raadiokutsest "SOE", mille 3 diti "S" on lihtsamini kuuldav kui üks diti "E". Muud tähendust sellel stringil ei ole. See valiti ka sellepärast, et seda on lihtne ära tunda ja seda saab kiiresti saata. Võrreldes SOS (di-di-di-dah-dah-dah-dah-dah-di-di-dit) ja vanemat CQD (dah-di-dah-dah-dit dah-dah-dah-di-di-dah-di-dit) (- --- /-- /-- --/-- -) on ilmne, kui palju lihtsam on uus kood. Seda ei saa ka CQ-ga segi ajada. CQ on raadiokood "kellelegi helistamiseks", mida kasutatakse juhuslikes olukordades.

1906. aastal toimus Berliinis teine rahvusvaheline raadiotelegraafiakonventsioon. See konventsioon töötas välja mitmeid teenistusreegleid, mis lisati põhilepingule, mis allkirjastati 3. novembril 1906 ja jõustus 1. juulil 1908. Eeskirjade artiklis XVI võeti rahvusvahelise standardina vastu Saksamaa hädaabinumber Notzeichen, mis kõlab järgmiselt: "Hädas olevad laevad kasutavad järgmist signaali: - - - - - - - - - - - kordub lühikeste ajavahemike järel". Esimene laev, mis saatis SOS-hädakutsungi, näib olevat olnud Cunardi liinilaev Slavonia 10. juunil 1909, vastavalt 1910. aasta septembri Modern Electrics'ile "Notable Achievements of Wireless" (Märkimisväärsed saavutused raadioside valdkonnas). Marconi operaatorite seas oli siiski mõningast vastuseisu uue signaali kasutuselevõtu suhtes ja veel 1912. aasta aprillis, kui RMS Titanic uppus, segasid Marconi operaatorid laeva CQD ja SOS hädaabikõnesid. Kuid kuna avaliku ohutuse tagamiseks oli vaja järjepidevust, näib CQD kasutamine pärast seda üldiselt kadunud olevat.

Nii Saksamaa 1. aprilli 1905. aasta seaduses kui ka 1906. aasta rahvusvahelistes eeskirjades oli hädaabinumber määratletud kui pidev morse-koodide jada kolm-dits/kolm-dahs/kolm-dits, ilma et oleks mainitud mingeid tähestikulisi vasteid. Kuid rahvusvahelises morse'is moodustavad kolm dits'i tähte S ja kolm dah'i tähte O ning peagi sai tavaks nimetada hädasignaali "SOS". Varajases aruandes "Rahvusvaheline raadiotelegraafikonventsioon" 12. jaanuari 1907. aasta Elektrilehes "Electrical World" öeldi, et "merehätta sattunud laevad kasutavad spetsiaalset signaali SOS, mida korratakse lühikeste intervallidega". (Ameerika morsekoodis, mida kasutasid paljud Ameerika Ühendriikide rannikulaevad kuni kahekümnenda sajandi esimese poole alguseni, tähistasid kolm da-dat numbrit "5", nii et mõnel juhul nimetati hädasignaali mitteametlikult "S5S").

Erinevalt CQD-st, mis saadeti kolme eraldi tähega, mille vahel oli tühik, on SOS-hädakutse alati edastatud pideva dits-ja-dah-sõnade jadana, mitte üksikute tähtedena. Sellega ei olnud mingit probleemi seni, kuni operaatorid olid teadlikud, et "SOS" oli tehniliselt lihtsalt mugav viis, et meelde jätta hädaabinumbri kokku üheksa diti ja da õiget järjekorda. Hilisematel aastatel suurenes morsesümbolite arv. Pika erisümboli õige diti- ja da-järjestuse määramiseks on tavaks loetleda tähestikulised tähemärgid, mis sisaldavad samu diti- ja da-ühendeid samas järjekorras, kusjuures tähemärkide järjestuse kohal on riba, mis näitab, et edastuses ei tohi olla sisemisi tühikuid. Seega saab tänapäevase märkimise järgi hädasignaalist SOS. (Rahvusvahelises morse'is tõlgitakse ka VTB, IJS ja SMB jt. korrektselt - - - - - - - - - - - - hädaabikõnede jada, kuid traditsiooniliselt kasutatakse ainult SOS).

SOS on mõnikord kasutatud ka visuaalse hädasignaalina, mis koosneb kolmest lühikesest/kolme pikkuse/kolme lühikese valguse vilkumisest või "SOS" kirjapandud üksikutest tähtedest, mis on näiteks lumeserva sisse tembeldatud või rannas palkidest moodustatud. Asjaolu, et SOS on loetav nii paremal kui ka tagurpidi, sai visuaalseks äratundmiseks ülalt vaadatuna oluliseks.

Kuulsad SOS-kõned

• RMS Lusitania
• RMS Titanic
• HMHS Britannic
• SS Andrea Doria

Hilisemad arengud

Pärast SOS-i võeti kasutusele täiendavad hoiatus- ja hädasignaalid. 20. jaanuaril 1914 võttis Londoni rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutuse kohta merel vastu morsekoodisignaali TTT ( - - -), kolm T-tähte (-) korrektselt kolme tähega, et mitte segi ajada O-tähega (- - -), kui "ohutussignaali", mida kasutati laevadele saadetavate sõnumite puhul, "mis puudutasid navigatsiooni ohutust ja olid kiireloomulise iseloomuga". Kui töötati välja raadiosaatjad, mis võisid saata heli, tekkis vajadus kõnekeelse hädasignaali järele, ja "Mayday" võeti 1927. aasta rahvusvahelises raadiokonventsioonis vastu SOS-i ekvivalendina. TTT jaoks on samaväärsed helisignaalid "Pan-pan" kiireloomulise olukorra jaoks ja "Securite" navigatsioonitõrje jaoks.

Teise maailmasõja ajal kasutati lisakoode, et lisada otseseid üksikasju vaenlase laevade rünnakute kohta, eriti Atlandi lahingus. Signaal SSS andis märku allveelaevade rünnakust, samas kui RRR hoiatas pealveepurjelaevade rünnakust, QQQ hoiatas tundmatu purjelaeva (tavaliselt abiristleja) eest ja AAA andis märku lennukite rünnakust. Neid saadeti tavaliselt koos hädakoodiga SOS. Kõik need koodid läksid hiljem üle kolmelt korduvalt tähest neljale korduvale ("RRRR" jne).