Läänepoolkeral teadaolevalt tugevaima troopilise tsükloni Wilma meteoroloogiline ajalugu algas 2005. aasta oktoobri teisel nädalal. Suur ilmasüsteem tekkis üle suure osa Kariibi mere ja organiseerus aeglaselt Jamaicast kagusse. 15. oktoobri lõpus muutus süsteem tugevaks, nii et riiklik orkaanikeskus nimetas selle troopiliseks depressiooniks kahekümne neljandaks.
Meteoroloogiline areng ja intensiivsuse rekordid
Madalrõhkkond liikus aeglaselt edelasse ja tugevnemiseks soodsates tingimustes tugevnes 17. oktoobril troopiliseks tormiks Wilma. Alguses oli areng suure suuruse tõttu aeglane, kuigi äikesetormid organiseerusid järk-järgult. Alates 18. oktoobrist ja järgmise päeva jooksul toimus Wilmas Kariibi mere avatud vete kohal plahvatuslik süvenemine; 30 tunni jooksul langes süsteemi keskne õhurõhk 982 mbarilt (29,00 inHg) rekordiliselt madalale 882 mbarile (26,05 inHg), samal ajal kui tuuled tugevnesid 185 mph-ni (300 km/h). See langus – ligikaudu 100 mbarit 30 tunni jooksul – kuulub atmosfäärifüüsikas erakordse ja väga kiire süvenemise kategooriasse, mis näitab äärmist intensiivistumist.
Wilma omas ka erakordselt väikest silma: kõige tugevamal ajal oli augusilma läbimõõt umbes 5 km (3 miili), mis on väikseim teadaolev Atlandi orkaanisilm. Väike silma koos väga madala keskrõhuga võimaldas tuultel saavutada erakordselt kõrgeid kiirusi. Pärast seda, kui sisemise silma hääbus ja toimus tuntud nähtus – silmaseina asendustsükkel – nõrgenes Wilma ajutiselt ning langes 4. kategooria staatuseks. Sel kujul 21. oktoobril jõudis ta Cozumelile ja Mehhiko mandrile umbes 240 km/h (150 mph) kiirusega tuulega, põhjustades rasket tuule- ja veeäärset kahjustust.
Rada, uuenev tugevnemine ja ekstratropiline üleminek
Peale rannikule sissetungi Yucatáni poolsaare kohal nõrgenes Wilma mõnevõrra, kui ta liikus üle maismaa, kuid jõudis peagi Mehhiko lahe lõunaossa, kus ta uuesti organiseerus ja kiirenes kirde suunas. Vaatamata mõningasele sisehäiringule ja suurenevale tuulepuhangule tugevnes orkaan uuesti ning jõudis suurtuhunena Floridas, tehes maabumiskoha Cape Romanos. Wilma liikus kiiresti üle Florida ja sisenes Floridas Jupiteri lähedal Atlandi ookeani. Üksikute ümberkorralduste järel tugevnes orkaan lühiajaliselt taas, enne kui külmemad õhumassid ja tugev tuulepuhangud murdsid konvektsiooni sisemist tuumikut ning algas üleminek ekstratroopiliseks masinaks. 26. oktoobril muutus ta ekstratroopiliseks tsükloniks ja järgmisel päeval absorbeeris Wilma jäänused teine ekstratroopiline torm Atlandi ookeani kohal Kanadas.
Mõjud ja järelmõjud
Kuigi siin on keskendutud peamiselt meteoroloogilisele ajaloole, tuleb rõhutada, et Wilma põhjustas laialdasi kahjustusi Kariibi mere piirkonnas, Mehhikos ja Floridas. Kiire intensiivistumine ja väike silm tekitasid tugevaid tuule- ja lainesurveid, mis viisid suurte üleujutuste, infrastruktuuri ja elektrivõrkude riketeni ning olulistele majanduslikele ja sotsiaalsetele mõjudele piirkondades, mida orkaan tabas. Orkaani käitumine – eriti kiire süvenemine ja silmaseina asendustsükkel – tõi esile ka ennustamise ja hoiatamise piirangud selliste kiiresti muutuvate tormide puhul.
Wilma kuulub 2005. aasta väga aktiivse ja anomaalse Atlandi orkaaniperioodi olulisemate süsteemide hulka ning jääb meteoroloogiasse meelde kui näide ekstreemsetest intensiivistumisprotsessidest ja rekordilisest madalrõhust Atlandi basseinil. Selle uurimine on andnud väärtuslikku teavet tormide dünaamika, silma suuruse rolli ja silmaseina asendusprotsesside kohta, mis on olulised nii teadusuuringute kui ka paremate hoiatussüsteemide jaoks tulevikus.
