Ajalugu

Moodustamine

Orkaan Wilma päritolu on keeruline. Oktoobri teisel nädalal tekkis suures osas Kariibi merest ebatavaliselt suur monsuunilaadne madalama taseme tsirkulatsioon ja suur häiritud ilmaga ala. Süsteemi võimendas üle Atlandi ookeani edelaosas asuva ülemise taseme madalrõhkkonna difluentsus - vedelikuliikumise kiirus. 13. oktoobriks tekkis laiaulatuslik madalrõhuala, mis püsis Jamaicast umbes 240 km kagus, mida võib-olla aitas kaasa troopiliste lainete möödumine sellest piirkonnast. Konvektsioon suurenes ja muutus veidi paremini organiseeritud, kuigi ülemise taseme tuulepuhang algselt peatas arengu. Süsteem liikus lääne suunas ja 14. oktoobri alguses muutus konvektsioon kontsentreeritumaks ja veidi paremini organiseeritud, kuna ülemise taseme tuulešer nõrgenes veidi.

Hiljem, 14. oktoobril muutus süsteem palju paremini organiseerituks, koos üha organiseerituma vihma- ja äikesetegevusega, kuna tingimused atmosfääri ülemistel tasanditel muutusid oluliselt soodsamaks. Just siis teatas riiklik orkaanikeskus esimest korda, et piirkonnas võib areneda troopiline madalrõhkkond. Dvoraki klassifikatsioon algatati 15. oktoobril. Süsteem jätkas organiseerumist, kusjuures riiklik orkaanikeskus märkis, et süsteem võib lõpuks muutuda orkaaniks. 15. oktoobri hilisõhtuks oli pinnatsirkulatsioon piisavalt hästi määratletud ja piisavalt organiseeritud sügava konvektsiooniga, nii et riiklik orkaanikeskus nimetas süsteemi troopiliseks depressiooniks Twenty-Four, kui see oli umbes 220 miili (345 km) Grand Caymanist ida-kagu suunas.

Depressioon liikus aeglaselt lääne suunas, mis oli tingitud Mehhiko lahe põhjaosas asuva kõrgrõhkkonna põhjustatud nõrkadest hoovustest. Esialgu oli tsirkulatsioonikeskus lai, ilma määratletud sisemise tuumata; prognoosija Lixion Avila märkis: "Minimaalse rõhu ala võis [olla] ükskõik kus 60 miili (95 km) raadiuses [esialgsest nõuandvast asukohast]." Algselt prognoositi, et troopiline madalrõhkkond triivib lääne-lõuna-lääne suunas, enne kui ta pöördub põhja poole; 120 tunni jooksul pärast prognoosi väljaandmist prognoositi, et süsteem on umbes 130 km (80 miili) lõuna pool Noorte saarest 105 miili (170 km/h) kiirusega orkaanina. Riiklik orkaanikeskus märkis aga esimeses nõuandes depressiooni kohta, et "kõik viitab sellele, et 3 kuni 5 päeva pärast võib Kariibi mere loodeosas tekkida ohtlik orkaan". Selle põhjuseks oli asjaolu, et depressioon oli arenguks väga ideaalses keskkonnas, täpsemalt vähese tuulepuhanguga ja väga sooja veetemperatuuriga.

Troopiline madalrõhkkond Kakskümmend Neli triivis edelasse ja organiseerus pidevalt; 16. oktoobri alguseks hakkasid vihmapiirid aeglaselt konsolideeruma koos väljakujunenud väljavooluga ning madalrõhkkonna kohal tekkis suur ülemise taseme antitsüklon. Kuigi sügav konvektsioon ja ribadekooslused suurenesid, takistas kesktasandilt põhjast tulev kuiv õhk märkimisväärset organiseerumist ning konvektsioon jagunes kaheks peamiseks piirkonnaks. Pinnalähedaste poide aruanded näitasid, et suure suuruse tõttu ei suutnud süsteem tugevneda troopilise depressiooni staatusest kaugemale, kuigi see sai troopilise tormi tugevuse Dvoraki klassifikatsiooni riikliku orkaanikeskuse troopiliste analüüside ja prognooside osakonnalt ning riikliku ookeani- ja atmosfääriameti satelliidianalüüsi osakonnalt. Jätkuvad luurelennud teatasid umbes 50 km/h (30 mph) tipptuulest.

Troopiline madalrõhkkond Kakskümmend neli 16. oktoobril.

Tipptugevus

17. oktoobri alguseks hajusid tsükloni struktuuri varem kontrollinud välimised vihmapiirid, samal ajal kui keskuse lähedal ja sellest lõuna pool tekkis sügav konvektsioon. Arvutimudelid ennustasid depressiooni pidevat tugevnemist, kui see liikus lääne suunas, enne kui ta pöördus põhja poole. Intensiivsusmudelitest ennustas Geophysical Fluid Dynamics Laboratory 36 tunni jooksul intensiivsust 135 mph (215 km/h), teised prognoosid olid konservatiivsemad. Sügav konvektsioon jätkus keskusest lõuna pool ja 17. oktoobril kell 0600 UTC tugevnes madalrõhkkond troopiliseks tormiks Wilma, olles Grand Caymanist umbes 320 km (200 miili) kagus. Kohe pärast troopiliseks tormiks muutumist ennustas riiklik orkaanikeskus, et Wilma liigub lääne-kirde suunas, saavutades enne Jukataani poolsaare kirdeosa tabamist tuuled kiirusega 105 miili tunnis (170 km/h). Torm liikus edasi edelasse, samal ajal kui tormi keskuse lähedal lasus sügav konvektsioon. Riikliku orkaanikeskuse prognoosija James Franklin ütles: "Usaldusväärsus hilisemates vahemikes [prognoositava raja] oli ebatavaliselt madal", sest arvutimudelite vahel olid suured erinevused. 17. oktoobri lõpus registreeris orkaanijahtija Wilma lennul tuuled kiirusega 80 km/h, kuid ebatavaliselt madal rõhk 989 mbar (29,21 inHg), mis oleks pigem tüüpiline minimaalsele orkaanile. Selle põhjuseks olid mitmed ebatavalised madalad rõhud kogu piirkonnas, mis põhjustasid väiksema rõhugradienti ja seega kergemad tuuled. Konvektsioon jätkus keskuse lähedal ja muutus palju sümmeetrilisemaks.

Troopiline torm Wilma hakkas 18. oktoobril pöörduma lääne-kirde suunas, mille käigus tekkis tormil väike, katkendlik ja räsitud silmajoon, samuti kesktasandi silmajoon. Ta jätkas tugevnemist ja 18. oktoobril kell 12.00 UTC tugevnes Wilma 1. kategooria orkaaniks, olles Grand Caymanist umbes 225 miili (360 km) lõuna-kagus. Varsti pärast orkaani tugevuse saavutamist hakkas orkaan plahvatuslikult süvenema, mille tulemusena tekkis 14 km (9 miili) läbimõõduga silm. Seda väikest silma ümbritses sügava konvektsiooni ring, mille pilvede tipptemperatuur oli umbes -125 °F (-87 °C).

19. oktoobri alguses saavutas Wilma suure orkaani staatuse, jätkates samal ajal kiiret tugevnemist, ning kell 0600 UTC tõusis tormi maksimaalne püsituul 170 miili tunnini (275 km/h), muutes Wilma Saffiri-Simpsoni orkaaniskaalal ohtlikuks 5. kategooria orkaaniks. Vaid 24 tunni jooksul oli Wilma tugevnenud 110 km/h troopilisest tormist 5. kategooria orkaaniks, mida ei ole varem Atlandi ookeani orkaaniga juhtunud. Silm jätkas kahanemist umbes 5 km (3 miili) läbimõõduni, mis on väikseim teadaolev Atlandi orkaanisilm, ning 19. oktoobril kell 12.00 UTC saavutas Wilma maksimaalse tuule kiiruse 300 km/h (185 miili tunnis). Keskrõhk langes kiiresti 54 mbar (1,65 inHg) ajavahemikul 0000 kuni 0600 UTC.

Kell 0800 UTC registreeris orkaanijahtijate lend äärmiselt väikese silma keskme lähedal asuvas dropsondis minimaalse keskrõhu 884 mbar (26,10 inHg). Kuna dropsond ei jõudnud keskuse rahulikku tuult, hinnati rõhu väärtuseks 882 mbar (26,05 inHg), mis on madalaim registreeritud rõhk Atlandi ookeani orkaanis. Orkaanijahtijate lahkumisel orkaanist jätkus rõhu langus ja on võimalik, et rõhk oli veidi madalam. Operatiivselt hinnati tippintensiivsust 175 mph (280 km/h). Tippintensiivsuse ajal ulatusid orkaani tugevusega tuuled Wilma väikesest keskusest vaid 85 km (50 miili) kaugusele, kusjuures troopilise tormi tugevusega tuuled ulatusid vaid umbes 260 km (160 miili) kaugusele.

Orkaani Wilma intensiivsuse tipptaseme lähedal


Orkaani Wilma silm on intensiivsuse tipu lähedal

Esimene maabumine

Varsti pärast intensiivsuse haripunkti hakkasid silma ümbritsevad kõige külmemad pilvede tipud veidi soojenema ja hakkas moodustuma välimine silmamüür, mis tähendab, et toimus silmamüüride asendustsükkel. 19. oktoobri hilisõhtuks vähenesid orkaani Wilma tuuled 160 miili tunnini (260 km/h), kuna sisemine 8 km laiune silm nõrgenes ja tuuleväli laienes. 20. oktoobri alguses nõrgenes orkaan 4. kategooria staatuseni pärast seda, kui väike sisemine silm hajus ja 45 miili laiune välimine silmamüür sai uueks silmaks. Sel ajal mõõdeti rõhk 892 mbar (26,34 inHg), mis on madalaim teadaolev 4. kategooria orkaani rõhk, ja Wilma säilitas suure silmamüüri, kui ta pöördus loodesse. Algselt prognoositi, et orkaan tugevneb uuesti 5. kategooria orkaaniks, kusjuures ühe prognoosi kohaselt jõuab ta Yucatani poolsaarele, kus tuuled puhuvad 165 mph (265 km/h), kuigi Wilma jäi loode suunas liikudes tugevaks 4. kategooria orkaaniks.

Suunavad hoovused jäid nõrgaks, kuigi mitmed madalrõhkkonnad vähendasid kõrgrõhkkonda üle Mehhiko lahe, mille tulemusel pöördus see loode-kirde suunas. Keskkonnatingimused püsisid soodsad, kusjuures silm muutus 21. oktoobri alguses selgemaks. Umbes kell 2145 UTC 21. oktoobril jõudis Wilma Cozumeli saarele, tuule kiirus oli 150 miili tunnis (240 km/h). Torm nõrgenes veidi, kui ta jätkas oma liikumist loode suunas, ja tabas 22. oktoobril kell 0330 UTC Mehhiko mandriosa Puerto Morelose lähedal, tuule kiirus oli 215 km/h ja puhangud kuni 270 km/h. See oli väga tugev.

Teine maabumine ja hukkumine

22. oktoobril hajus Wilmast põhja pool asuv kesktaseme harju hiljem, jättes orkaani üle Yucatani poolsaare kirdeosa põhja poole liikuma. Kui orkaan liikus kaugemale sisemaale, muutus silm pilvesilm pilveks, kuna sügavaim konvektsioon hakkas soojenema, ja tuuled nõrgenesid aeglaselt selle kulgemise ajal üle maa. Umbes 26 tundi pärast maabumist Cozumelil kerkis Wilma Cabo Catoche lähedal Mehhiko lahe lõunaossa umbes 160 km/h tuulega. Pärast avamerele jõudmist teatasid luurelennukid sisemise ja välimise silmamassi jäänustest, mille läbimõõt oli 110-145 km (70-90 miili). Konvektsioon süvenes silmamüüride ümber ja konvektsiooni sisemine tuum, mis oli varem maismaa kohal häiritud, muutus veidi organiseeritumaks.

Võimas ida suunas liikuv kesktaseme troog üle Ameerika Ühendriikide keskosa pööras orkaani kirdesse ja põhjustas selle järkjärgulise kiirenemise. Vertikaalne tuulepuhang suurenes, kuna tugev ülemise tasandi edelavool tugevnes, kuigi hoolimata puhangutest jätkas Wilma tugevnemist. 24. oktoobri alguses sai Wilma taas suure orkaanistaatuse, kui ta oli Floridas Key Westist umbes 120 miili (195 km) kaugusel lääne-kagusuunas. Ta muutus aeglaselt paremini organiseerituks, kusjuures suur 80 km (50 miili) pikkune silm muutus satelliidi- ja radaripiltidel väga selgesti eristatavaks. Wilma suutis säilitada oma tugevuse, sest troopiliste tsüklonite suured silmad on stabiilsemad ja vastupidavamad vertikaalsele tuulepuhangule. Vaatamata tuulepuhangule, mis oli umbes 48 km/h, tugevnes Wilma veelgi, saavutades tuuled kiirusega 200 km/h. Floridale lähenedes nõrgenes ta veidi ja jõudis 24. oktoobril umbes kell 1030 UTC maale Cape Romano juures tuulega 120 mph (195 km/h).

Orkaan Wilma ületas Florida poolsaare umbes 4,5 tunniga, jätkates samas kiirust kirde suunas, ja sisenes Jupiteri lähedal nõrgenenud orkaanina (175 km/h) Atlandi ookeani. Wilmast lääne pool liikus üle piirkonna jõuline külmarinne, mis oli seotud kesktasandi lohuga, kuid rinde taga olev jahedam ja kuivem õhk ei suutnud täielikult tungida orkaani sisemusse, et seda nõrgestada. Varsti pärast Florida rannikust väljumist hakkas Wilma taas tugevnema, mis arvatavasti oli tingitud silmamüüri hõõrdumise vähenemisest ja Golfi hoovuse soojast veest. 25. oktoobri alguses saavutas orkaan teise tipptugevuse 125 miili tunnis, kui ta oli Floridas Jacksonville'ist umbes 545 km ida pool. Selle aja jooksul neelas Wilma suur tsirkulatsioon Bahama saarte kohal asuva väiksema troopilise madalseisu Alpha. Varsti pärast seda põhjustas tuulepuhang koos selle kiire edasiliikumisega 50 miili tunnis (80 km/h) aeglase nõrgenemise. Üldine pilvemuster hakkas desorganiseeruma, kusjuures silm muutus vähem nähtavaks ja konvektsioon vähem sümmeetriliseks. 25. oktoobril kell 1170 UTC asus keskus primaarsest konvektsioonist loodesse, kuna edelast tulev külm õhk häiris tsirkulatsiooni. Allesjäänud konvektsioon vähenes jätkuvalt ja 26. oktoobri alguses muutus Wilma ekstratroopiliseks tsükloniks, kui ta oli Halifaxist (Nova Scotia) umbes 230 miili (370 km) kagus. Ekstratroopilise tormi jäänuk jätkas oma teekonda ida-kirde suunas, enne kui 27. oktoobril teine ekstratroopiline torm endasse neelas.

Wilma pärast Floridast lahkumist Atlandi ookeani vetes.

Seotud leheküljed

• Orkaan Wilma
• Atlandi ookeani 2005. aasta orkaanihooaeg