Tanto (tantō) — Jaapani lühike mõõk: ajalugu, tüübid ja kasutamine

Tanto (tantō) — Jaapani lühike mõõk: ajalugu, tüübid ja kasutamine. Avastage tantode areng, sepad, stiilid (aikuchi, hamadashi), ehitus ja roll samuraide relvastuses.

Tanto on Jaapani lühike mõõk või tikk, mille juured ja areng on tihedalt seotud samuraide relvastuse ja metallikunstiga. Traditsiooniliselt oli tanto kogupikkus umbes 1 shaku ehk 11,93 tolli (~30 cm) ning tera pikkus tavaliselt umbes 5–12 tolli (12,5–30 cm). Mõnikord valmistati ka pikemaid terasid (13–14 tolli), mida nimetati ko-wakizashi ehk „väikeseks lühikeseks mõõgaks“. Erineva suuruse ja kujuga tanto'd, mis ei järginud rangelt traditsioonilist mõõtu, nimetati O-tanto või Sunobi tanto'ks.

Ajalugu ja areng

Tanto ilmus juba Heiani perioodil (795–1192 pKr.) ja arenes oluliselt Kamakura perioodil (1192–1333 pKr.), mil see muutus nii relvaks kui ka ilukunsti objektiks. Levinumad valmistamisstiilid selles varases faasis olid näiteks hira-tsukuri ja uchi-sori, millel rõhutati nii funktsionaalsust kui ka esteetikat.

Nambokucho perioodil (1336–1392 pKr.) pikenesid palju tanto'd — mõnikord üle 37 cm (15,75 tolli) — ning terad muutusid õhemaks ja laiemaks, mistõttu suurenes nende läbistav toime. Muromachi perioodil (1336–1573 pKr.) tõi areng kaasa taas kitsama terakuju, samal ajal kui terakvaliteet paranes tänu tehnilise oskuse ja sulatustehnikate arendamisele.

Selle aja jooksul tekkisid professionaalsed sepad ja eri koolkonnad (den), kelle sepad tõid välja oma stiilid. Mõned tuntumad sepameistrid ja koolkonnad olid Sukesada ja Norimitsu (Bizen-den); Kanemoto ja Kanesada (Mino-den); Muramasa ja Masashige (Ise). Edo perioodi (1603–1867 pKr.) suhtelise rahu ajal vähenes sota-aktivi­sus, kuid tanto'd valmistati endiselt ning tera serva (hamon) mustrid muutusid sageli dekoratiivsemaks ja lainejulisemaks.

Disain, tüübid ja vormid

Tanto oli enamasti ühe teraga ning mõnikord kas sirge või kergelt kõver (kumer). Sõltuvalt kasutusest ja maitsest varieerus tera kuju, paksus ja profiil. Tuntud käekaitsetüübid ja montarid olid:

• tanto tsuba-ga — tanto koos tsuba-nimelise käekaitsega, nagu suurematel mõõkadel;
• aikuchi — tanto ilma väljendunud tsubata kaitseta, tera ots sobitub otse käepideme (tsuka) ja scabardi (saya) vahele; lihtne ja hästi varjatav;
• hamadashi — vahepealne lahendus, kus on väike, madal käekaitse, mis on pigem dekoratiivne kui sõjalisel otstarbel tugev kaitse.

Aikuchi ja hamadashi olid eriti populaarsed, sest väike või puuduv tsuba võimaldas tanto'd kergemini riiete alla peita ja mugavamalt kanda. Kuna tantot kasutasid sageli varjatud relvana, ei olnud tugev käekaitse laialdaselt vajalik.

Terakuju tüübid

Erinevate teraformide hulgas on tuntumad:

• Hira-zukuri – lame profiil, suhteliselt kitsa ja paksu ristlõikega; sobib nii lõikamiseks kui ka lühemate läbitorkevate löökide jaoks;
• Shobu-zukuri – tera on varustatud selge harja (kihiline) joone ja sageli veresoone (bo-hi või hi-na); kasutatakse nii esteetiliseks kui ka funktsionaalseks lahenduseks, mis vähendab tera kaalu;
• Moroha – kahe teraga konstruktsioon (harvaesinev ja eriline vorm);
• Kissaki-moroha-zukuri – väga pikk ja terav tipuga variant (o-kissaki), mis rõhutab tippu kui peamist läbitorkavat pinda;
• Kaikan – väike tanto-vorm, tihti naiste kandmiseks mõeldud, koos väheste või puuduvate kaitseelementidega.

Valmistamine, teritamine ja ornamentika

Traditsiooniline tanto valmistamine hõlmas eri terasekihte, kuumtöötlust ja lihvimist. Hamon (teraserva muster) tekkis kuumtöötluse käigus ning muutus ajas üheks oluliseks esteetiliseks tunnuseks — lainejad, lainestunud või punktikujulised jooned olid hinnatud. Sepad kasutasid sulamitüüpe, kihistamist ja volditud võtteid, et saavutada tasakaal kõvaduse ja paindlikkuse vahel.

Lisaks funktsionaalsele küljele oli tanto oluline ka kui kunstieseme: käepidemed (tsuka), saya (kesta) ja kinnitusdetailid võisid olla rikkalikult kaunistatud niitide, nahksete mähiste, metalldekoratsioonide ja nikerdustega. Nende detailide kaudu väljendati kandja staatust ja esteetilist maitset.

Kasutamine ja kandmine

Tanto oli mõeldud pehmete sihtmärkide ründamiseks ja varjatud relvana, olles äärmiselt tõhus lähedasvõitluses. Kui tanto kasutasid lahinguväljal, pidi see mõnikord läbima vastase soomuse või liitumiskohti; sel puhul sobisid pikemad, kitsamad ja tugevate seljaprofiilidega terad. Löök suunati sageli nii, et teravik läbis või tungis soomuse alla.

Kanda tavaliselt laias riidest vöös (obi) nii, et tera oli ülespoole ja käepide paremale pööratud, võimaldas kiiret tõmbamist ja rünnakut. Samuraide kodudes hoiti tihti tanto'd koos wakizashi mõõgaga kui osa igapäevasest relvastusest. Samuraid õpetati tanto kasutamiseks nii enesekaitseks kui ka viimase abinõuna oma elu kaitsmisel.

Rituaalid ja kultuuriline tähendus

Tanto'l oli ka rituaalne roll: ajaloolistes allikates mainitakse selle kasutamist enesetapurituaalides (seppuku, tuntud ka kui hara-kiri). Samas tuleb rõhutada, et rituaali praktika ja meetodid varieerusid ajalooliselt: traditsiooniliselt seostati teatud enesetapu praktikaid erinevate instrumentidega ning kontekst — sotsiaalne staatus, sugu ja situatsioon — määras meetodi. Tänapäeval käsitletakse selliseid ajaloolisi teemasid delikaatselt ja peetakse neid osa Jaapani varasemast sotsiaalsest praktikast.

Kaasaegne tähendus ja harrastus

Tänapäeval on tanto'd hinnatud nii ajalooliste relvade koguosana kui ka kallihinnalise käsitööna; neid kogutakse, uuritakse ja eksponeeritakse muuseumides üle maailma. Samuti kasutatakse tanto'sid traditsioonilistes ja kaasaegsetes võitluskunstides (näiteks iaido, kenjutsu ja teatud enesekaitsepraktikad) treeningute ja doka­te aluseks, sageli turvalise, teritatud või mitteteritatud harjutusvariandina.

Seoses tänapäevaste relvaseadustega on oluline, et tanto'd ja muud traditsioonilised mõõgad võivad eri riikides kuuluda reguleerimise alla — huvilistel soovitatakse tutvuda kohalike eeskirjadega enne selliste esemete omamist või kandmist.

Kokkuvõte

Tanto on mitmekülgne ja ajalooliselt rikas objekt: see on nii funktsionaalne lähedasvõitluse relv kui ka kaunis metallikunsti näide. Sellel on olnud oluline koht Jaapani sõjalises, sotsiaalses ja kultuurilises ajaloos — alates Heiani perioodist kuni Edo ja tänapäevani. Erinevad tüübid, valmistamisviisid ja ornamentika peegeldavad nii ajastute tehnilist oskust kui ka kandja individuaalset maitset.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tantō?

K: Millal ilmus tantō esmakordselt?

K: Millised on tantōde erinevad stiilid?

K: Kuidas olid traditsioonilised tantōd mõõdetud?

K: Kuidas muutus tanto suurus ja kuju aja jooksul?

K: Kuidas kandsid seda samuraisõdalased?

K: Milliseid rituaalseid enesetappe võis tanto abil sooritada?

Otsing