Tantō
Tanto on Jaapani lühike mõõk või tikk.
Tanto traditsiooniline kogupikkus oli 11,93 tolli (1 shaku, umbes 30 cm). Tera pikkus oli umbes 5 tolli kuni 12 tolli (12 1/2 cm kuni 30 cm). Suuremaid terasid (13" kuni 14" tolli) nimetati ko-wakizashi ehk "väikeseks lühikeseks mõõgaks". Traditsioonilisest suurusest erinevaid tanto'sid nimetati O-tanto või Sunobi tanto'ks.
Tanto oli ühe teraga ja kumera kujuga relv. See oli mõeldud pehmete sihtmärkide jaoks ja seda peeti samuraide varjatud relvaks. See oli äärmiselt tõhus lähivõitluses.
Tanto ilmus Heiani perioodil (795-1192 pKr.) ja arenes relvana Kamakura perioodil (1192-1333 pKr.). Sel ajal ei olnud tanto mitte ainult relv, vaid ka kunstiteos. Seda kaunistati rikkalikult, kasutades kõige levinumaid stiile: hira-tsukuri ja uchi-sori. Hiljem, Nambokucho perioodil (1336-1392 pKr) muutusid tantod pikemaks kui 37 cm (15,75 tolli). Terad muutuvad õhemaks ja laiemaks ning seega veelgi ohtlikumaks. Arenesid välja erinevad stiilid ja kuju muutus. Muromachi perioodil (1336-1573 pKr.) muutub tanto taas kitsama teraga.
Selleks ajaks oli tera kvaliteet parem. See oli aeg, mil ilmusid professionaalsed sepad ja tanto valmistamise stiile oli mitu. Kõige tuntumad sepad olid: Sukesada ja Norimitsu (Bizen-den); Kanemoto ja Kanesada (Mino-den); Muramasa ja Masashige (Ise). Edo perioodi algus (1603-1867 pKr.) oli Jaapani ühendamise järgne suhtelise rahu aeg ja kuigi neid valmistati mitte nii palju, olid need siiski hea kvaliteediga. Kuumtöödeldud tera serv (hamon) muutub lainelisemaks ja seega ilusamaks.
Viimase 700-800 aasta jooksul on tehtud väga palju tantosid. Mõned neist olid tsiviilotstarbelised. Teised tehti spetsiaalselt samuraide jaoks. Üks klassifikatsioon põhineb käekaitsetüübil:
- tanto koos tsuba-nimelise kaitsega;
- tanto aikuchi stiilis kaitsega;
- tanto koos hamadashi stiilis kaitsega.
Kõige populaarsemad kolmest tantost olid aikuchi ja hamadashi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et neil kahel tüübil oli väike kaitse ning neid oli lihtsam varjata ja kanda. Tantot ei kasutatud lahinguväljal laialdaselt, seega ei olnud kaitse enamasti vajalik.
Teised tanto stiilid erinesid tera kuju poolest. Kõige tuntumad on järgmised:
- Hira-zukuri - lame, kitsa ja paksu teraga. See oli mõeldud lõikavateks ja läbilõikavateks löökideks.
- Shobu-zukuri - harjajoonega ja veresoonega.
- Moroha - kahe teraga ja väga haruldane tanto
- Kissaki-moroha-zukuri - väga pika ja terava tipuga (o-kissaki)
- Kaikan - lühike tanto väikeste kaitsmetega, mida tavaliselt kannavad naised.
Kui tanto't kasutati lahinguväljal, pidi see läbima vastase soomuse, kui ta oli lähedal. Parimad tanto selleks olid need, millel oli pikk, kitsas tera ja paks selg. Lööki rakendati nii, et teravik oli suunatud soomuse alla või läbi soomuse. Tanto kanti tavaliselt laias riidest vöös (obi), mille tera oli ülespoole ja käepide paremale pööratud. Samuraide majas asetati tanto sageli koos wakizashi (lühike mõõk). Samuraid õpetati tanto kasutamist juhul, kui neil oli vaja end kaitsta või kui neid rünnati, siis oma elu võtmiseks.
Samuti arvatakse, et erinevat tüüpi tantosid kasutati enesetapurituaali (seppuku, ka hara-kiri) läbiviimiseks. Siiski kasutasid seda peamiselt naissamuraid, kelle enesetapurituaaliks oli omaenda kurku läbi lõigata. Mees-samuraidel oli teistsugune rituaal: nad kasutasid siseelundite eemaldamiseks wakizashi mõõka.
Tantō tera, mis on peidetud ventilaatorikujulisse kinnitusse
Kaks tantō
Tantō Mei: Kunimitsu. Vasakpoolsetel vaadetel on näidatud täielik nuga ümbrises; paremal on näidatud paljas tera.
Küsimused ja vastused
K: Mis on tantō?
V: Tantō on Jaapani lühike mõõk või tikk, millel on ühe teraga tera ja kumer kuju. See oli mõeldud pehmete sihtmärkide jaoks ja seda peeti samuraide varjatud relvaks.
K: Millal ilmus tantō esmakordselt?
V: Tantō ilmus esmakordselt Heiani perioodil (795-1192 pKr).
K: Millised on tantōde erinevad stiilid?
V: Mõned tantōde erinevad stiilid on hira-tsukuri, uchi-sori, o-tantō, sunobi tanto, ko-wakizashi, hira-zukuri, shobu-zukuri, moroha, kissaki-moroha zukuri ja kaikan.
K: Kuidas olid traditsioonilised tantōd mõõdetud?
V: Traditsiooniliste tantōde üldpikkus oli 11,93 tolli (1 shaku) ja terad ulatusid 12,5 kuni 12 tolli (12 1/2 cm kuni 30 cm). Terasid, mis olid suuremad kui 13 kuni 14 tolli, nimetati ko-wakizashi, mis tähendab "väikest lühikest mõõka".
K: Kuidas muutus tanto suurus ja kuju aja jooksul?
V: Nambokucho perioodil (1336-1392 pKr.) muutusid tanto'd pikemaks kui 15,75 tolli (37 cm), terad muutusid õhemaks ja laiemaks, mis muutis need veelgi ohtlikumaks. Muromachi perioodil (1336-1573 pKr) muutusid need taas kitsamaks, samas kui nende kvaliteet paranes tänu sel ajal ilmunud professionaalsetele seppadele. Edo-perioodi (1603-1867 pKr) alguses muutusid kuumtöödeldud terade servad lainelisemaks, mis muutis need nii ilusamaks kui ka tõhusamaks relvaks.
K: Kuidas kandsid seda samuraisõdalased?
V: Samuraisõdalased kandsid tanto't tavaliselt laias riidest vöös (obi), mille serv oli ülespoole ja käepide paremale poole pööratud.
K: Milliseid rituaalseid enesetappe võis tanto abil sooritada?
V: Arvatakse, et erinevat tüüpi tanto'd kasutati rituaalsete enesetappude puhul, nagu näiteks seppuku või hara kiri, kus naised samuraid lõikasid omaenda kõri läbi, samas kui mehed samuraid kasutasid siseelundite eemaldamiseks wakizashi mõõku.
