Tekstigrammatika: tekstide struktuuri ja analüüsi määratlus

Tekstigrammatika: avasta tekstide struktuur ja analüüs — kuidas ideed, sõnumid ja diskursus koos toimivad; praktiline juht tekstide ühtsuse ja retoorika mõistmiseks.

Tekstigrammatika on teksti struktuuri ja sidususe uurimine lause tasemest kõrgemal — ehk tekste uuritakse üle lause taseme. Tekstigrammatika analüüsib, kuidas erinevad lausendid ja lõigud on omavahel seotud, kuidas teave järjestatakse ja kuidas tekst tasakaalustab uusi ning korduvaid teadmisi, et edastada ideid, fakte, juhiseid või ilukirjanduslikku sisu. Praktikas tähendab see näiteks seda, et tähelepanu all on lõikude ülesehitus, teemade arendamine, sidesõnade ja viidete roll ning infotaksonoomia (mis on uus info ja mis on taustainfo).

Seos teiste uurimissuundadega

Sarnane termin on diskursusanalüüs, mis samuti keskendub keelekasutusele terviktekstides. Erinevus on sageli rõhuasetuses: diskursusanalüüs hõlmab laiemalt ka kõnekonteksti, institutsionaalseid praktikaid ja võimu‑ ning ideoloogiaaspekte, k.a kõnekeel. Kõne uurimisega on seotud ka retoorika, mis on iidne veenva rääkimise kunst ja retseptide kogum argumenteerimiseks. Kirjanduskriitika läheneb tekstile sageli tähendusest lähtuvalt, eriti trükitud sõna puhul. Tekstigrammatiline lähenemine paneb aga esiplaanile teksti keelelise struktuuri, mitte niivõrd selle kultuurilist või sümboolset tähendust.

Põhielemendid ja terminid

Ühtsus ja teema — tekst on ühtne lausete kogum; ühtsus tekib siis, kui neid seob ühtne teema või kommunikatiivne eesmärk. Tekst lõpeb, kui esialgne ülesanne on täidetud või diskussioon on lõpetatud — st antakse märku lõpetamisest. Näiteks kui alguses esitatud probleem on lahendatud või kui lubatud arutelu on lõppenud.
Sidusus (cohesion) — keelelised mehhanismid, mis seovad lausete taset (viited, asesõnad, konjuktsioonid, leksikalised kordused, sünonüümia jm).
Loogiline sidusus (coherence) — loogika ja teadmistevõrgustike mõju, mis teeb tekstist arusaadava terviku (nt põhjus‑järjepidevus, argumentatsioon, tähenduse ülesehitus).
Informatsiooni struktuur — kuidas tekst jaotab infot (teema vs reema, uudis‑ ja taustainfo, fokaalne informatsioon).
Temaatiline areng — teemade järjestus ja areng (järjepidevus, kordamine, progressioon, hüppelised teemavahetused).
Žanr ja tekstiliigid — tekstigrammatika võtab arvesse žanri ootusi: teadusartikkel, jutustus, juhend, reklaam jms mõjutavad tekstistruktuuri valikuid.

Metoodika ja töörakendused

Tekstigrammatilist analüüsi tehakse kas kvalitatiivselt (näidete detailne lahtiütlemine, struktuuride kirjeldus) või kvantitatiivselt (korpusanalüüs, sageduse ja mustrite kaardistamine). Tavaliselt kombineeritakse analüüsis järgmisi võtmeid:

viidete ja referentside määramine (kes viitab kellele, milline on pronominaalne võrgustik);
sidususe markerite (nt kuid, sest, seetõttu) ja tekstiviisakute analüüs;
temaatilise progressiooni ja lõikejaotuse uurimine;
argumenteerimise ja retooriliste samme kaardistamine žanripõhiselt.

Rakendused: teksti redigeerimine ja korektsioon, tõlketöö, keeleõpe, automaatne tekstitöötlus ja masintõlge, sõnumistrateegiate analüüs turunduses ning forensiline linguistika.

Konkreetne näide lihtsustatud kujul

Võtame lihtsa selgitava teksti kolm lauset: “Meie kohvik avatakse hommikul kell 8. Hommikul pakume värsket kohvi ja kukleid. Seetõttu tule palun vara.” Tekstigrammatiline analüüs vaatleks, kuidas sõnad “hom-mikul” ja “seetõttu” loovad sidususe, kuidas informatsioon on esitatud (ava‑uudis: avamine kell 8; täiendav info: mida pakutakse; järeldus/soovitus: tule vara) ja kuidas teemad korduvad/aren-davad. Selline tähelepanu aitab selgemalt mõista, millised keelelised valikud loovad teksti loetavuse ja mõju.

Oluline meeles pidada

Tekstigrammatika ei välista tähenduse ja kultuurikonteksti uurimist, kuid rõhutab teksti sisemist keelelist ehitust.
Hea tekst on nii sidus kui ka koherentne: sidusus tagab seosed lausete vahel, koherentsus teeb teksti arusaadavaks lugeja teadmiste ja maailmavaate põhjal.
Tekstigrammatiline teadlikkus aitab nii kirjutajal kui lugejal — see parandab teksti planeerimist, toimetamist ja tõlgendamist.

Tekstitüübid

Iga tekst keskendub teatud asjadele. Kui tekstid rühmitada selle järgi, mida nad teevad, siis on viis põhilist tekstiliiki:

Kirjeldus. Teaduses ja tehnoloogias levinud.
Jutustus. Katab aja möödumist ja on levinud humanitaarteadustes.
Ekspositsioon. milles jutustaja või kirjanik pakub üksikasjalikku analüüsi ja selgitust mingi küsimuse kohta.
Argumentatsioon. milles suhtleja võrdleb alternatiivseid seisukohti, hindab ja veenab.
Juhendamine. milles suhtleja ütleb lugejatele, mida teha. Kasutab "tegevust nõudvaid lauseid järjestikku".

Paljudes tekstides võib muidugi olla ja ongi kahe või enama nimetatud tüübi segu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on teksti grammatika?

V: Tekstigrammatika on tekstide uurimine, mis ulatub üle lause taseme ja näitab, kuidas need on kokku pandud, et edastada ideid, fakte, sõnumeid ja väljamõeldisi.

K: Mis on diskursusanalüüs?

V: Diskursusanalüüs on tekstigrammatikaga sarnane mõiste ja see tegeleb peamiselt loomuliku keelekasutusega, sealhulgas kõnekeelega.

K: Milline on kõne ja retoorika suhe?

V: Kõne on retoorika, iidse veenva kõneviisi uurimise vanem.

K: Milline on tekstigrammatika ja kirjanduskriitika suhe?

V: Kirjanduskriitika on tekstigrammatika paralleeliks, sest mõlemad keskenduvad trükitud sõnale.

K: Mida rõhutab tekstigrammatiline lähenemine?

V: Tekstigrammatiline lähenemine rõhutab pigem teksti keelelist struktuuri kui selle kultuurilist või sümboolset tähendust.

K: Mida tähendab teksti kontekstis sidusus?

V: Koherentne tähendab, et teksti lauseid seob ühtne teema.

K: Millal lõpeb tekst?

V: Tekst lõpeb, kui antakse märku lõpetamisest, näiteks kui alguses esitatud probleem on lahendatud või kui lubatud arutelu on jõudnud lõpule.