The Bonfire of the Vanities (1990) – draamafilm, Tom Hanks ja Brian De Palma

The Bonfire of the Vanities on 1990. aastal valminud Ameerika Ühendriikide draamafilm. See põhineb Tom Wolfe'i romaanil "Bonfire of the Vanities". Tom Hanks mängib Sherman McCoy'd, Bruce Willis mängib Peter Fallow'd, Kim Cattrall mängib Judy McCoy'd, Melanie Griffith mängib Maria Ruskin'i, Morgan Freeman mängib kohtunik Leonard White'i. Film põhineb samanimelisel romaanil ja keskendub korporatiivsele ahnusele, edevusele ja ihale 1980. aastate lõpu New Yorgis. Filmikriitikud andsid sellele filmile ebakvaliteetsed hinnangud, see oli suur kassapomm.

Süžee

Filmi keskmes on Sherman McCoy, edukas investeerimispanganduse töötaja ja oma sektori tüüpiline "master of the universe", kelle näiv turvalisus ja sotsiaalne staatus hakkavad kokkuvarisema pärast autoõnnetust, milles on osaline mustanahaline noor. Sündmused arenevad meedia tähelepanu, rassilise pinge ja poliitiliste huvide rägastikuks, mis ähmastavad tõe ning õigluse piire. Ajakirjanik Peter Fallow ja teised avaliku elu tegelased kasutavad juhtumit enda huvides, samal ajal kui kohtunik Leonard White seisab rasketes ja vastuolulistes otsustes.

Osatäitjad ja tegelased

• Tom Hanks — Sherman McCoy, Wall Streeti maakler, kelle elu muutub skandaaliga.
• Bruce Willis — Peter Fallow, sensatsioonimeelne ajakirjanik, kes kasutab juhtumit loole.
• Kim Cattrall — Judy McCoy, Shermani naine.
• Melanie Griffith — Maria Ruskin, Shermani kaaslane juhtumi ajal.
• Morgan Freeman — kohtunik Leonard White, kes juhib kohtuprotsessi.

Tootmine ja lavastaja

Filmi lavastas Brian De Palma, keda tuntakse oma stiilse visuaalse käekirja ja pingeliste draamade poolest. Tootmine püüdis transleerida Tom Wolfe'i mahukat ja satiirilist romaani kinokeelde, kuid selle adaptsiooniga kaasnesid raskused tooni, mahuka loo kokku- ja lihtsustamise ning ootustega nii kirjandusliku eelduse kui ka publikuni jõudmise osas.

Teemad ja tõlgendused

Film käsitleb mitut olulist teemat: sotsiaalset kihistumist, meedia jõudu ja sensatsioonilisust, korporatiivset ahnust, rassilisi pingeid ning New Yorgi ühiskondlikku õhkkonda 1980. aastate lõpus. Tom Wolfe'i romaan oli karm satiir ja laiahaardeline ühiskonnakriitika; filmi vastuvõtt näitas, et sellist teravat tooni on raske täpselt säilitada pikemas visuaalses narratiivis ilma, et tekiks moonutusi või tooni katkemisi.

Vastuvõtt ja mõju

Filmi kriitiline vastuvõtt oli valdavalt negatiivne. Paljud arvustajad kritiseerisid tooni ebastabiilsust, näitlejate valikut mõne tegelaskuju puhul ning seda, et film ei suutnud romaani teravat satiiri ja nüansse edasi anda. Majanduslikult osutus film piletikassas läbikukkujaks ning seda hakati sageli mainima ühe suurematest kohmakatest kirjandusadaptatsioonidest kinoloojas. Samuti on film olnud õppetunniks, kui keeruline on suures mahus ja mitmekihilisele romaanile truult kinoteose loomine.

Miks seda mäletatakse?

Ehkki The Bonfire of the Vanities ei saavutanud kriitilist ega kommertsedu, on ta jäänud filmiajalukku kui näide ambitsioonikast, kuid probleemse adaptatsiooni ja 1990. aasta Hollywoodi suure ebaõnne juhtumina. Samuti annab film ajaloolise pilgu 1980. aastate lõpu New Yorgi meediakeskses ja klassi- ning rassipõhistes pingetes ühiskonnas.

Kui soovite, võin lisada täpsemat süžeesõnastust, tootmisteavet (näiteks vändete kohad või võtteajad) või tsiteerida mõningaid kriitilisi hinnanguid ja nende autoreid.

Otsing