Jõulude kaksteist päeva: traditsioonid, tähendus ja ajalugu

Jõulude kaksteist päeva on pühad, mis algavad jõulupühal (25. detsembril). Seda tuntakse ka kui Christmastide ja Twelvetide. Jõulude kaheteistkümnes öö on alati 5. jaanuari õhtul. Kaheteistkümnes päev võib olla kas enne või pärast kaheteistkümnendat ööd, vastavalt sellele, millist kristlikku traditsiooni järgitakse. Kaheteistkümnendale ööle järgneb 6. jaanuaril kolmekuningapäev. Mõnes traditsioonis on kolmekuningapäeva esimene päev (6. jaanuar) ja jõulude kaheteistkümnes päev sama.

Sajandite jooksul on erinevad kristluse kirikud ja sektid muutnud tegelikke traditsioone, ajakava ja nende tõlgendusi. Püha Stefanuse päev (või poksipäev) on näiteks läänekirikus 26. detsember ja idakirikus 27. detsember. 28. detsember on Childermas ehk süütute püha. Praegu tähistatakse kaheteistkümnenda päeva ja ööpäeva tähistamist väga erinevalt kogu maailmas. Näiteks mõned teevad kingitusi ainult jõulupühal, mõned ainult kaheteistkümnendal ööl, mõned aga kõigil kaheteistkümnel ööl. Laul "The Twelve Days of Christmas" räägib sellest kingituste andmisest.

Mis on tähenduse ja ajalugu põhipunktid?

Kaheteistkümne päeva traditsioon sai alguse keskaegsetest kristlikest liturgiatest, kus 25. detsembrist kuni 6. jaanuarini (Epifaania või Kolmekuningapäev) peeti aega, mil Kristuse sündi ja selle ilmutusi (nt targaid ehk kolm kuningat ning Jeesuse ristimist) meenutati. See periood on tuntud ka kui Christmastide ehk jõuluaeg. Erinevates piirkondades on rõhk olnud kas Kristuse sündimisel, kolmekuningapäeva sündmustel või ristimisel — sõltuvalt kohaliku kiriku kalendrist ja pühade tähenduse rõhutamisest.

Peamised kombe- ja tähistamisviisid

• Kaheteistkümnes öö (Twelfth Night) — 5. jaanuari õhtu: paljudes kultuurides peetakse seda õhtut ehk ööd eriti tähenduslikuks. Traditsiooniliselt võidi sel ööl maha võtta jõulukaunistused, põletada viimane yule-log või pidada suur lõbus pidu.
• Kolmekuningapäev (6. jaanuar) — tähistab itta tulnud targasid (magi), kes tõid kingitusi; paljudes maades toimuvad tänavateprotsessioonid, lasteetendused ja eritseremooniad. Mõnes kultuuris antakse kingitused just sel päeval.
• Kingituste jagamine — varieerub: mõnes paigas antakse kingitused ainult 25. detsembril, mõnes 6. jaanuaril või jagatakse väiksemaid kingitusi kogu kaheteistkümne päeva jooksul.
• Toidud ja magustoidud — tuntuimad on nt roscón de reyes (Hispaania) ja king cake idapoolsetes traditsioonides; Ühendkuningriigis on traditsiooniline figgy pudding ja mince pies.
• Laulmine ja karjandus — caroling (lauluringid), wassailing (õnne ja saagi eest lauldud vägi) ning kiriklikud jumalateenistused on selle perioodi tavapärane osa.
• Liturgilised lõppaktid — mõnes traditsioonis lõpeb Christmastide Epifaaniaga (6. jaanuar), teistes kirikutes tähistatakse veel ristimise pidustust (Baptism of the Lord) kui jõulukardina lõpuhetke.

Regionaalsed erinevused

Kaheteistkümne päeva tähistamine on väga mitmekesine:

• Õigeusu kirikutes, mis kasutavad veel juuliaani kalendrit, langeb jõulupäev ja seega ka epifaania teised kuupäevad teisiti — see mõjutab, millal kaheteistkümne päeva lõpp ja Kolmekuningapäev tegelikult langevad (näiteks paljud õigeusu usujuhid tähistavad jõule 7. jaanuaril gregooriuse kalendri järgi).
• Hispaania- ja Ladina-Ameerika riikides on Kolmekuningapäev (Día de los Reyes) sageli suur kingituste- ja perekondlik püha, kus leidub klassikalisi roscón- ja paradiisikoogivõtteid ning tänavateparaade, kus “kuningad” viskavad komme lastele.
• Suur-Britannias ja Iirimaal on Twelfth Night ja Epiphany seotud vanade rahvalike kommetega, näiteks laulev “wassail”, ning ajalooliselt oli 12. öö aeg, mil pere teenijad said oma “vaba päeva” ehk Boxing Day’ga seotud kombed.

Muud tavad ja sümbolid

• Jõulukaunistuste eemaldamine: mõnes traditsioonis on tavaks katta või eemaldada kaunistused Twelfth Night’il, sest sellest alates algab argipäev.
• Yule-logi põletamine ja viimane pidusöök: põletamisega sooviti tagada õnne järgnevaks aastaks ning söögi- ja joogigalad kuulusid tähtpäeva juurde.
• Lastetruppide ja näidendite ettekanded: kiriklikes ja rahvakultuurilistes vormides tuuakse sageli lavale Jeesuse sündi ja kolme kuninga lugu.

Mida kaasa võtta tänapäeval?

Kaheteistkümne päeva tähistamine ühendab pühitsemist, pere- ja kogukondlikke kombeid ning ka lõbusaid rahvatraditsioone. Oluline on, et inimesed mõistaksid: kuigi kuupäevad ja kombed võivad erineda, on keskne idee sama — pühitseda sündi, jagada kingitusi, kohtuda pere ja sõpradega ning mõtiskleda usu ja kogukonna väärtuste üle. Ka tänapäeva sekulaarses tähistamises jääb paljudele inimestele oluliseks just aeg koos ja traditsioonide edasikandmine järgmistele põlvkondadele.

Märkus: traditsioonid võivad piirkonniti ja konfessiooniti nii palju erineda, et alati tasub uurida konkreetse riigi või kogukonna tavasid, eriti kui plaanida osaleda avalikel protsessioonidel või kiriklikel teenistustel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on jõulude kaksteist päeva?

K: Mis on jõulude kaheteistkümne päeva teine nimetus?

K: Millal on jõulude kaheteistkümnes öö?

K: Mis on jõulude kaheteistkümnes päev?

K: Mis järgneb kaheteistkümnendale ööle?

K: Kas kolmekuningapäeva esimene päev ja jõulude kaheteistkümnes päev on mõnes traditsioonis samad?

K: Kuidas on erinevad kristluse kirikud ja sektid sajandite jooksul jõulutraditsioone muutnud?

Otsing