Tomorrow Never Knows on laul The Beatlesi albumilt Revolver, mis pärineb aastast 1966. Kuigi autorina tunnistatakse peamiselt John Lennon (ametlikult lauluautoriteks on siiski Lennon–McCartney), on teos tuntud kui üks ansambli kõige radikaalsemaid ja stuudiopõhisemaid katsetusi ning pidetake seda oluliseks verstapostiks psühhedeelse rock'i ja eksperimentaalse popmuusika arengus.
Tekst ja inspiratsioon
John Lennon kirjutas selle loo, tuginedes oma lugemisele raamatust "The Psychedelic Experience", mille autoriteks olid Timothy Leary, Ralph Metzner ja Richard Alpert ning mis kohandas Tiibeti surnute raamatut LSD "kasutusjuhendiks". Raamat pakkus juhiseid ja metafoore, mille eesmärk oli aidata kasutajatel ja matkijatel saavutada teadvuse muutunud seisundeid ning laulu sõnad peegeldavadki ettekujutusi ego lõhustumisest, väljalülitamisest ja "ütlemata" vaatepunktist vaatamisest. Kuulus lause "Turn off your mind, relax and float downstream" võtab kokku selle meditatsioonilaadse, juhendava tooni.
Nime päritolu
Laulu pealkiri tuli Lennoni bändikaaslase Ringo Starri järgi: Ringo oli tuntud oma vahel ootamatute ja humoorikate, ent paradoksaalselt tabavate kommentaaride poolest, ning lõi väljendi "Tomorrow never knows", mis meeldis Lennonile ja sobitus laulu temaatikaga.
Salvestamine ja stuudiokunst
Lennon soovis, et Beatlesi laulu salvestuse täienduseks kõlaks munkade lauluhääl. Reaalsuses ei olnud sellist koori stuudios võimalik kasutada, aga Lennoni häält töödeldi, et luua müstiline, kauge efekt: ta laulis läbi Leslie-kõlari, mille pöörlev mõju andis häälele vibreeriva, mäe otsast hüüleva karakteri. Lisaks kasutati Advent-of-studio tehnikaid, nagu tape loops (lindilindid, mis keerati ringi ja mängiti korduvalt), tagurpidi salvestuselemente, varispeedi ja Abbey Road'i inseneride leiutisi (nt automaatne topeltsimulatsioon, ADT), et moonutada ja kihistada hääli ja instrumente. Teised helid plaadil tulid lindilindilt, mida mängiti üha uuesti ja uuesti, ning sitarilt ja tamburalt – need drone'iks mõeldud helid lõid pideva harmoonilise keskme.
Muusikalised eripärad
Muusikaliselt liigub laul ühe keskse harmoonilise telje ümber, luues hõljuvat, meditatsioonilist ja hüpnootilist rütmi, kus trummid ja bass hoiavad korduvat groove'i. Instrumentatsioon on kokku pandud nii traditsioonilistest poppillidest kui ka idamaisest dronest, mille tulemuseks on heli, mis tundub samaaegselt orgaaniline ja masinlikult korduv.
Tootjad ja stuudioisiklikud panused
Laulu salvestamisel mängis olulist rolli produtsent George Martin ja peamine insener Geoff Emerick, kes koos Beatlesiga eksperimenteerisid stuudiovõimaluste piiridega ning lahendasid tehnilisi väljakutseid, et saavutada soovitud psühhedeelne efekt.
Tähendus ja mõju
"Tomorrow Never Knows" on tihti tõlgendatud kui katset laulukujunduse, stuudio-eksperimentide ja psühhedeelsete teemade ühendamiseks. Lugu mõjutas tugevalt hilisemat ambient-, avangardi- ja elektroonilist muusikat ning näitas, kuidas popmuusika võib stuudiosse jõudvaid tehnilisi võtteid kunstiliselt ära kasutada, et kujutada teadvuse muutumist ja vaimset transi.
Kaaned ja järglased
Laulu on salvestanud ka teised artistid. 1990ndatel ilmus tantsuline cover-versioon. Lisaks on "Tomorrow Never Knows" olnud inspiratsiooniallikaks paljudele ansamblitele ja elektroonilistele muusikutele, kes on katsetanud tape-manipulatsiooni, loopimist ja hääle töötlemist, ning laulu fragmendid ja tehnikad on ilmunud nii sample'tena kui ka otsese viitena paljudes hilisemates töödes.