Damaskuse suur mošee, tuntud ka kui Umayyaadide mošee (araabia keeles: جامع بني أمية الكبير, tõlk. Ğām' Banī 'Umayyah al-Kabīr), on üks maailma suurimaid ja vanimaid mošeesid, mis asub Damaskuse vanalinna ühes pühamas kohas. See on väga oluline ka oma arhitektuuri poolest.
Paigale, kus mošee asub, on rajatud jumalakodana juba mitmeid sajandeid varem: siin on olnud muistne semiitlik jumalateenistuse koht, hiljem Rooma aegne tempel (Jupiteri tempel) ja hiljem kristlik basiilika, mis oli pühendatud Ristija Johannesele. Umayyaadide ajal ehitati algsele kirikule uus, suurejooneline moshee – traditsiooniliselt seostatakse selle ehitamist kalif al-Walīd Iiga (8. sajandi algus, umbes 706–715), kelle tellimusel valmis hoone, mis ühendab araabia ja Bütsantsi ehitustraditsioone. Mošee suur hooneala, avar siseõu ja rikkalikud mosaiigid näitavad selle tähtsust nii religiooni- kui ka kunsti- ja arhitektuuriajaloolise mälestusmärgina.
Ajalugu
Mošee asukohal on mitmekihiline ajalooline pärand. Enne islami aega oli koht kultuuriliselt ja religioosselt oluline ning ümberkujundused peegeldavad Damaskuse pikaajalist tähtsust regionaalses ajaloos. Umayyaadide ehitustöödega sai alguse tänapäevasele mosheele omane ruumipaigutus: suur avatud siseõu (sahn), pikk palveruum ja kolmiplaaniline kabelilaadne siselahendus. Ajalooliselt on mošee olnud ka hariduse- ja õiguselu keskuseks — siit on pärit mitmed tuntud islami usulised õpetlased ja koolkonnad.
Arhitektuur
Umayyaadide mošee on tuntud oma proportsioonide ja dekoratiivse rikkuse poolest. Ehitusmeistrid kasutasid hulgaliselt marmorist kolonne, suurejoonelisi kaareid ja Bütsantsi meistrite käe all valminud mosaiike, mis kujutavad maastikke, parke ja arhitektuurseid elemente ilma otsese inimfiguuride kujutamiseta. Siseõu (sahn) annab ruumi suurematele kogunemistele ja palvustele, samas kui kaetud palveruum on jaotatud ridadeks, mis võimaldavad suurt hulka palvetajaid. Hoone esindab varajase islami arhitektuuri tippsaavutusi, kus idamaine ornamentika ja Bütsantsi mosaiikitraditsioon lähenevad üksteisele.
Reliikviad ja vaimulik tähendus
Mošees asub pühakoda, kus väidetavalt asub Ristija Johannese (Yahya) pea, keda austavad prohvetina nii moslemid kui ka kristlased. Reliikvia paikneb moshees eraldi kapis või väikeses kabelis ning see on olnud oluline palverännakute sihtkoht läbi sajandite. Reliikvia ja koha jagatud austus on aidanud mosheel toimida ka kui vaheline koht kristlastele ja moslemitele.
Saladini haud asub väikeses aias, mis külgneb mošee põhjaseinaga. See mausoleum ja aed on saanud ajalooliseks mälestuseks Salah ad-Dini maaltlustest ja tema rollist piirkonna ajaloos.
Kaasaegsed sündmused ja säilitamine
Mošee on tänapäeval nii jumalateenistuste kui ka turistide, uurijate ja palverändurite oluline sihtkoht. 2001. aastal külastas paavst Johannes Paulus II mošeed, peamiselt Ristija Johannese säilmete külastamiseks. See oli ajalooline visiit – esimene kord, kui istuv paavst külastas Umayyaadide mošeed – ja sündmus, mis rõhutas usudevahelist dialoogi ja mošee rolli kui ühise austuse paika.
Viimastel aastakümnetel on mošee olnud ka restaureerimis- ja kaitsetööde objekt: ajaloolised kiviehised, mosaiigid ja puidust katuses ning muud olulised elemendid vajavad pidevat hooldust. Süüria konflikti ajal kannatas mošee mõningase kahjustuse all ning on toimunud taastamistöid, et taastada selle arhitektuurilist terviklikkust ja ajaloolist ilu. Kokkuvõttes jääb Umayyaadide mošee üheks olulisemaks kultuuripärandi objektiks Damaskuses ja kogu Lähis-Idas, nii usulise kui ka kunstilise tähtsuse tõttu.
Oluline teada:
- Mošee paikneb Damaskuse vanalinnas, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
- Hoone ehitus ja dekoratsioonid on segatud Umayyaadide ja Bütsantsi mõju all — see teeb mošeest erilise näite kultuuridevahelisest kunstilisest koostööst.
- Koht on jätkuvalt aktiivne jumalateenistuste paik ning samas ka arhitektuuri- ja ajaloouurijate objekt.
