Vivien Leigh (5. november 1913 – 7. juuli 1967) oli inglise näitleja, kelle rahvusvaheline kuulsus tugines nii võrgutavale välisele olemusele kui ka tugevatele näitlejatöödele. Ta on kõige paremini tuntud Scarlett O'Hara rolli eest filmis "Tuulest viidud" (1939) ja Blanche DuBois' rolli eest filmis "Armastusauto nimega" (1951). Leigh võitis mõlema rolli eest Oscari auhinna ning jäi ajalukku kahe Oscari võitjana näitlejate hulgas.
Varajane elu
Vivien Leigh sündis Darjeelingis, Darjeelingis, Bengalis, Briti Indias 1913. aastal. Alguseperiood Indias ja hilisem haridus Inglismaal mõjutasid tema maailmapilti ja andsid talle inglise teatrikooli traditsioonile tugeva aluse. Tema pärisnimi oli Vivian Mary Hartley; hiljem võttis ta kunstniku nimeks Vivien Leigh.
Filmi- ja teatrikarjäär
Leigh tegi läbimurde kinos Ameerikas rolliga Scarlett O'Hara filmis "Tuulest viidud" (1939), mille tootjaks oli tõsieluline stuudiojuht David O. Selznick. Omandades peaprodutsendi toetuse mängida subjektiivselt keerukat ja tugeva tahtega peategelast, tõusis Leigh kiiresti ülemaailmse kuulsuse kõrgpunkti. Tema töö "Tuulest viidud" ja hilisem filmiline kujutis Blanche DuBois'na filmis "Armastusauto nimega" (1951) tõid talle maine ja tugevad kriitilised tunnustused.
Lavakunst oli Leigh jaoks aga südamelähedasem: ta pühendus suure osa oma karjäärist teatritele ja esinemistele koos Laurence Olivieriga, kellega ta oli abielus aastatel 1940–1960. Nende koostöö hõlmas nii klassikalisi draamasid kui ka kaasaegse repertuaari — paar oli üks silmapaistvamaid näitlejapaare oma ajastul ning andis olulise panuse Briti teatripärandisse. Leigh ise uskus, nagu ka Olivier, et näitlemise "tõeline" olemus avaldub kõige sügavuti laval, mistõttu eelistaski ta tihti teatrit kinole.
Ta küsitavamat ja kirglikumat perioodi filmimaailmas iseloomustab ka looja- ja tootmiskujunduse taga toimunud intriig: tema agentuuriline seos Selznicki ringkonnaga aitas tal saada tähelepanu Hollywoodis — Myron Selznick oli David O. Selznicki vend ja agent — ning filmivõtetel toimusid režissööri vahetused (George Cukorilt Victor Flemingile), mis on ajalooliselt seotud stuudiopoliitika ja peaosatäitjate eelistustega. Leigh kirjutas oma isiklikes kirjavahetustes ka kaebusi nii režissööri vahetuse kui ka kaastähtede, näiteks Clark Gable'i, kohta — sellest on säilinud ka humoorikaid ja mõnikord kriitilisi tähelepanekuid, näiteks halb hingeõhk, mida ta omistas Gable'i hambaproteesidele.
Isiklik elu ja tervis
Leigh abieluelu oli keeruline. Tema esimene abielu oli (kõlbliku õigusteguri alusel) advokaat Herbert Leigh Holmaniga 1932. aastal; see liit lõppes hiljem lahutusega enne tema abiellumist Laurence Olivieriga 1940. Olivier jäi tema elus tähtsaks isikuks ka pärast ametlikku lahutust ja Leigh tsiteeris teda sageli kui oma elukaaslast ja kunstilist kaaslast.
Leigh kannatas terve täiskasvanuea jooksul tõsiste terviseprobleemide käes: tal esinesid vaimuhaiguse tunnused, mida ajaloolistes allikates enamasti nimetatakse bipolaarseks häireks, ning ta põdes korduvalt tuberkuloosi. Need terviseprobleemid mõjutasid tema töövõimet ja põhjustasid nii katkestusi etendustes kui ka haiglasviibimisi. Ta oli tihti pioneeriks, kes püüdis hoolitsust ja privaatsust ühendada avaliku karjääriga, kuid haigus mõjutas siiski tema võimalusi pidevalt esineda.
Tunnustused ja pärand
Leigh oli kahe Oscari (parima naisnäitleja) laureaat:
- Parim naisnäitleja — Scarlett O'Hara, "Tuulest viidud" (1939).
- Parim naisnäitleja — Blanche DuBois, "Armastusauto nimega" (1951).
Pisikesena võib öelda, et tema filmid ja lavatööd on jätnud püsiva jälje nii filmi- kui teatriajalukku. Kuigi mõni kriitik võrdles teda tihti abikaasa Olivieriga ja leidis, et nende rollitajustus oli erinev (Olivierit kiideti sageli tema jõulise kohaloleku ja hääleoskuse eest), jääb Leigh mälestus intensiivse ja detailselt läbi töötatud lavamängija ning murrangulise näitleja-naisena.
Surm
Vivien Leigh suri 7. juulil 1967 Londonis tuberkuloosi komplikatsioonides. Tal oli siis 53 aastat. Tema varalahkunud karjäär ja võimas lavaline pärand on jätnud talle koha 20. sajandi tähtsate näitlejate hulgas — nii erakordselt ilusa kui ka andeka esinejana, kelle töö tekitab tänini huvi ja uurimist.
