Selts ja vabatahtlik ühendus: definitsioon, asutamine ja registreerimine

Selts ja vabatahtlik ühendus: selged definitsioonid, asutamis- ja registreerimisjuhised Eestis — praktiline samm-sammuline ülevaade õiguslikest nõuetest.

Vabatahtlik ühendus või liit on rühm üksikisikuid, kes vabatahtlikult sõlmivad kokkuleppe, et moodustada ühine organ või organisatsioon ning tegutseda koos mingi ühise eesmärgi nimel. Sellised ühendused võivad olla väga erineva suuruse ja sihiga: spordiklubid, kodanikuühendused, kultuuriseltsid, huviringid, ametiliidud jne. Tavaliselt põhineb nende tegevus liikmete vabatahtlikkusel, ühisel huvil ja ühisel finants- või tööpanusel.

Asutamine

Enamikul juhtudel ei nõua ühingu asutamine keerukaid formaalsusi: piisab tegevusest huviliste ringis, põhimõtete kokkuleppimisest ja vajadusel esialgsest koosolekust. Samas võivad riigiti erineda nõuded, näiteks:

• kehtestatud minimaalne isikute arv, kes peavad ühingu asutama;
• nõue koostada ja kinnitada põhikiri või põhikirjalised reeglid;
• registreerimine vastavas ametiasutuses (nt politsei, registriamet või kohalik omavalitsus), et teavitada avalikkust ühingu olemasolust.

Registreerimisnõue ei pruugi olla mõeldud poliitilise kontrollina, vaid sageli on see vahend majanduslike huvide ja pettuse ennetamiseks ning õiguste ja kohustuste selgemaks muutmiseks.

Põhikiri ja juhatus

Iga toimiv selts või ühendus vajab vähemalt mõningast kirjalikku kokkulepet ehk põhikirja, milles on kirjas:

• ühenduse nimi ja tegevuse eesmärk;
• liikmeks astumise ja liikmest lahkumise tingimused;
• organid (nt juhatus, revisjonikomisjon) ja nende pädevus;
• otsustamise kord (koosolekute kokkukutsumine, häälteenamuse nõuded);
• raha- ja varahaldus, aruandlus ning likvideerimise kord.

Paljudel juhtudel valitakse juhatus ja ametnikud asutamiskoosolekul. Juhatus vastutab igapäevase juhtimise ja väliste lepingute eest vastavalt põhikirjale.

Registreerimine ja avalik teavitamine

Mõnes riigis on ühenduse registreerimine kohustuslik kas ainult teavitamise eesmärgil või selleks, et saada õiguslikku isikut (õigusvõime), avada pangakonto, taotleda toetusi või sõlmida ametlikke lepinguid. Registreerimisega kaasnevad sageli:

• vajalikud dokumendid (põhikiri, asutajate nimekiri, protokoll asutamiskoosolekust);
• registreerimistasu ja menetlustähtaeg;
• avalik registriandmete kättesaadavus, mis aitab vältida pettusi ja segadust sarnaste nimedega organisatsioonide vahel.

Õiguslikud ja maksuküsimused

Õiguslik staatus sõltub riigist ja ühenduse tüübist. Mõned punktid, mida arvestada:

• registriinfo ja seaduslik staatus mõjutavad vastutust: registreeritud juriidiline isik vastutab lepingute eest; registreerimata ühenduse vastutus võib olla liikmete isiklik;
• maksustamine — sõltuvalt tegevusest võib kehtida erisoodustusmaks, tulumaks või käibemaks ning võimalus saada mittetulundusühinguna maksusoodustusi;
• aruandlus ja finantskontroll — suuremate ühingute puhul nõuab seadus tihti raamatupidamist ja audiiti.

Praktilised soovitused asutamiseks

• Koguge huvilised kokku ja pidage asutamiskoosolek: arutage eesmärke, liikmeskonda ja tegevusviise;
• Koostage lihtne, ent selge põhikiri, mis katab peamised organisatsioonilised ja finantsilised küsimused;
• Uurige kohalikke õigus- ja registrinõudeid ning vajadusel küsige juristi või nõustaja abi;
• Pidage arvestust liikmete ja rahaliste vahendite üle ning hoidke läbipaistvat kommunikatsiooni;
• Kui plaanite otsida rahastust või teha ametlikke tehinguid, kaaluge registreerimist vastavas registris.

Kokkuvõttes on seltsid ja vabatahtlikud ühendused paindlikud viisid ühiste huvide korraldamiseks. Nende õnnestumiseks on oluline selge kokkulepe, läbimõeldud juhtimine ja teadmine kohalikest õiguslikest nõuetest.

Otsing