Vokaalide pikkus: määratlus, näited ja keelevõrdlus
Avasta vokaalide pikkus: selgitus, IPA-näited ja keelevõrdlus (jaapani, ladina, inglise jpt) — kuidas vokaali kestus muudab sõna tähendust ja hääldust.
Vokaalide pikkus on keelte tunnus: see, kui kaua häälikut sõnas hääldatakse, võib tekitada täiesti erineva sõna. Kuigi pikkuse tähendus on oluline paljudes keeltes, nagu jaapani, araabia, hawaii, klassikaline ladina keel ja tai keel, on ka palju keeli, kus vokaalide pikkus ei ole tähenduslikult eristav.
Mis see täpselt on?
Vokaali pikkus tähendab selles tähenduslikku ajalist erinevust vokaali hääldamisel. Kui vokaalide pikkus on foonemiline ehk tähenduslik, siis lühikesel ja pikemal vokaalil võivad olla erinevad sõnad (minimalpaarid). Kui pikkus on ainult foonetiline (mitte tähenduslik), mõjutab see vokaali kestust, kuid see ei muuda sõna tähendust.
Näited ja märgistused (IPA ja kirjapilt)
IPA-s kasutatakse pika vokaali tähistamiseks tavaliselt koolonit (:), näiteks jaapani sõnade chizu ja chīzu puhul: chizu kirjutatakse IPA-s /t͡ɕizɯ/, kuid chīzu /t͡ɕiːzɯ/ või /t͡ɕi:zɯ/. Nendes sõnades on ainus vahe see, kui kaua vokaali "i" hoitakse; chizu tähendab "kaart" ja chīzu "juust".
Kirjapildis kasutatakse pikkuse näitamiseks eri keeles erinevaid vahendeid:
- kakskordne täht (nn. geminaat) — nt soome ja eesti tuuli ('tuul') vs tuli ('tuli');
- makron ehk ülejoon (ā) — klassikalise ladina pikkade vokaalide puhul;
- kahetähtne kirjamärk või vokaali järel olev vaikne e — keskaegses inglise ortograafias (nt hate), mis ajalooliselt tähistas pikkust;
- IPA-s koolon (:), mis on standardne fonoloogiline tähistus.
Foneetiline alus: mora ja rütm
Keelte rütm ja vokaali pikkus on tihedalt seotud mõistega mora — väiksem järjepidevuse ühik kui silp. Mõnes keeles (nt jaapani) on mora vokaali kestuse tähtsam mõõt: pikk vokaal võtab kaks moraa, lühike üks mora. See mõjutab rõhu- ja rütmistruktuuri.
Keelevõrdlus ja konkreetsed näited
Jaapani: eristab lühikest ja pikka vokaali ning ka konsonantide geminatsiooni — see on foneemiliselt tähenduslik.
Finnish (soome): eristab pikkust vokaalides ja konsonantides; näiteks tuli ('tuli') vs tuuli ('tuul').
Araabia ja tai: neil keeltes on samuti tähenduslik vokaali pikkus — lühike ja pikk vokaal võivad muuta sõna tähendust.
Klassikaline ladina: nii vokaalide kui konsonantide pikkus oli foneemiliselt oluline. Pikkadel vokaalidel oli makron (ā). Näide: ānus (/ˈaː.nus/), annus (/ˈan.nus/) ja anus (/ˈa.nus/) on kolm erinevat sõna: ānus tähendab "tagumik", annus "aasta" ja anus "vana naine".
Itaalia: tänapäeva itaalia eristab peamiselt konsonantide pikkust (geminaatsiooni) — näiteks /anno/ "aasta" vs /ano/ "anus". Vokaalide pikkus ei mängi kaasa samas tähenduseeristuses nagu klassikalises ladinas.
Inglise: vanainglise ajal olid olemas pikad ja lühikesed vokaalid ning need olid foneemiliselt olulised. Hiljem, keskaegses inglise ortograafias ja eriti inglise suure vokaalide vahetumise käigus muutusid vokaalide kvaliteedid oluliselt. Tänapäeva inglise puhul ei ole vokaalide pikkus nii selgelt foneemiliselt määrav: häälduse pikkust mõjutavad teised tegurid (nt häälik eelnevalt ja järgnevalt) ning vokaali erinevad kähedused/omadused on tihti kvalitatiivsed. Artiklis mainitud varasem näide God vs good peegeldab ajaloolist erinevust: vanainglise pikk vokaal kõlas teisiti ja võidi märkida näiteks ribaga (nt gōd).
Eesti: eesti keel on huvitav näide, sest paljudel murretes ja standardkeeles eristatakse kolme kestust: lühike, pikk ja üle pikk (algsetelt nimetatuna lühike, pikk ja üle pikk). See keeleomadus tähendab, et nii vokaalide kui ka konsonantide kestus võib olla foneemiliselt eristav ning moodustada minimalpaare, mis erinevad ainult kestuse poolest.
Ajaloost ja protsessidest
Vokaalide pikenemine või lühenemine võib tekkida mitmel põhjusel: helimuutused, rõhumuutused, konsonantide kaotus (kompensatoorne pikenemine), õdede- ja diftongiseerumine ning laenamine. Näiteks keskaegses inglise ortograafias hakati pikkust tähistama kahe vokaali kirjutamisega või vaikse e-ga lõpus; need ortograafilised tunnused on jäänud, kuigi hääldus muutus (nt Great Vowel Shift). Samuti on mõnes keeles vokaalide pikkus mõjutanud liitumist häälikute vahel (nt geminatsioon).
Märkused praktilisest tähtsusest
Vokaalide pikkus on tähtis keeleõppes ja fonoloogias: vale kestus võib mõnes keeles muuta sõna tähendust. Keeletutvustuses on kasulik õppida, kuidas pikkus on märgitud nii häälduses (kuulamine ja kordamine) kui ka kirjapildis (topelttähed, makronid, ortograafilised märke). Fonoloogide jaoks on oluline eristada, kas pikkus on foneemiline (muudab tähendust) või foneetiline (sõnastusest tulenev, mitte tähenduslik).
IPA-s ja teaduslikes transkriptsioonides on pikkuse selge märkimine oluline, samuti koht vokaali kestusel keele rütmis ja mora süsteemis. Erinevate keelte võrdlemisel aitab vokaalide pikkuse uurimine mõista nii häälduse kui ka ajaloo- ja ortograafiauuringute probleeme.
Küsimused ja vastused
K: Mis on vokaalide pikkus?
V: Vokaalide pikkus on keelte tunnus, kus see, kui pikalt häälikut sõnas öeldakse, võib luua täiesti erineva sõna.
K: Millistes keeltes on see omadus olemas?
V: Seda omadust võib leida paljudes keeltes, näiteks jaapani keeles, araabia keeles, hawaii keeles, klassikalises ladina keeles ja tai keeles.
K: Kas te oskate selle kohta näiteid tuua?
V: Üks näide selle kohta on jaapani sõnad chizu ja chīzu. Ainus erinevus nende kahe sõna vahel on see, et chīzu-s räägitakse pikemalt kui chizu-s häälikut. Chizu tähendab "kaarti", samas kui chīzu tähendab "juustu".
K: Kuidas näidata pikki vokaale, kui kasutame IPA-d?
V: IPA-d kasutades kasutatakse koolonit (:), et näidata, et sellele eelnev vokaal on pikk vokaal. Näiteks chizu kirjutatakse IPA-s /t͡ɕizɯ/, kuid chīzu kirjutatakse /t͡ɕi:zɯ/.
Küsimus: Kas inglise keeles on mingeid häälikute pikenemisega seotud omadusi?
V: Vanaeesti keeles oli mõningaid vokaalide pikenemisega seotud tunnuseid, kuid enamik tänapäeva inglise keele murdeid seda tunnust enam ei kasuta. Vanaeesti keeles kasutati pikkade vokaalide kirjutamiseks muu hulgas kahe vokaaliga koos kirjutamist, nagu book või break, ja vaikset "E"-d sõna lõppu panemist, nagu hate (vihkan). Kõik need muutused toimusid kuni suure vokaalide nihkumiseni, mis muutis vokaalide kõla drastiliselt varasemast.
K: Kuidas eristas klassikaline ladina keel sõnu nende pikkuse järgi? V: Klassikalises ladina keeles kasutati makroone, mis on sirged horisontaalsed jooned pikkade vokaalide kohal, et eristada sõnu nende pikkuse järgi. Näiteks Ānus (/ˈaː.nus/), annus (/ˈan.nus/) ja anus (/ˈa.nus/) on kolm erinevat sõna, millel kõigil on erinev tähendus, kuigi nende hääldus on sarnane, sest nende vokaalide erinev pikkus on märgitud nende kohal olevate makronitega. Ānus tähendab "tagumik", annus tähendab vastavalt aastat ja anus tähendab vana naist .
Küsimus: Kas mõnes romaani keeles on veel säilinud vokaalide pikkusel põhinevaid eristavaid tunnuseid ? V: Ei , ükski romaani keeltest , mis on ladina keele tütarkeeled , ei suuda sõnu eristada vokaalide pikkuse järgi , kuigi itaalia keeles on konsonantide pikenemine olemas . Ka itaalia keeles on mingisugune vokaalide pikenemine, kuid see ei saa teha erinevusi kahe sõna vahel nagu ladina keeles.
Otsige