Herbert "Bert" Jansch (3. november 1943 – 5. oktoober 2011) oli šoti laulja-laulukirjutaja, keda peetakse üheks Suurbritannia mõjukaimaks folk-kitarristiks. Ta sündis Glasgow's, kuid tema vanemad olid sakslased. Pärast isa lahkumist kolisid nad Edinburghi. Jansch tegi 12-aastaselt ise kitarri ja hakkas pärast kooli lõppu mängima kohalikus muusikamaastikus — eelkõige bluusi ja traditsioonilise folgi mõjutustega klubi- ja väikekontsertidel Šotimaal ja Inglismaal. Tema varajaseid mõjutajaid olid Ameerika bluus- ja folkmuusikud ning kaasaegsed Briti artistid, kes aitasid kujundada tema isikupärast fingerpicking-stiili.
Esimesed albumid ja läbimurre
Tema esimene album "Bert Jansch" ilmus 1965. aastal ja tõi talle kiiresti laiemat tuntust. Loo "Needle of Death" teema — narkosõltuvus — tekitas tugevat tähelepanu, sest selliseid järske ja isiklikke teemasid ei käsitletud tol ajal laialdaselt. Jansch tuli tuntuks eelkõige oma keeruka, peene ja rütmilise sõrmemängu poolest, samuti alternatiivsete häälestuste ja arranžeeringute kasutamisega, mis kombineerisid folk-, bluusi- ja džässimeeleolu.
Tema teisel albumil "It Don't Bother Me" osales sõber ja kaasvõitleja John Renbourn, kellega neil kujunes viljakas muusikaline koostöö. Nende duo- ja soolotöö ühendas akustilise kitarri virtuoossuse ja vanemate rahvalaulude ümberkirjutused; 1966. aasta album "Jack Orion" sisaldas mitmeid traditsioonilisi laule, sealhulgas versiooni "Blackwaterside" stiilis, mida mängiti džässilikus ja improvisatsioonilises võtmes. Hiljem kasutas rockbänd Led Zepplin sarnast arranžeeringut samast laulust, mis tõstis Janschi kitarristi mõju ka laiemasse rockmaailma.
Pentangle ja ansambli mõju
Jansch ja Renbourn salvestasid 1966. aastal ka duoplaadi Bert ja John. Mõlemad kohtusid Londonis paljude muusikutega ning lõpuks loodi ansambel Pentangle, kuhu kuulusid lisaks neile bassimängija Danny Thompson, trummar Terry Cox ja vokalist Jacqui McShee. Pentangle eristus oma helikeelega, kus segunesid folk, bluus, džäss ja improvisatsioon — see andis bändile nii kriitilise tunnustuse kui publiku huvi. Mõned Pentangle’i kõige tuntumad plaadid sisaldasid peeneid kitarriarranžeeringuid ja vokaalset kontrasti Jacqui McShee pehme häälest Bert Jansch’i teravama kitarrimänguga.
Kuigi Pentangle tõi Janschi suurema tuntuse, ei nautinud ta alati sellega kaasnenud avalikust tähelepanust ning ta lahkus bändist 1973. aastal, eelistades jätkata soolokarjääri. Hoolimata lahkumisest osales ta hiljem mitmetes Pentangle’i taasloomistes ning tegi jätkuvalt koostööd paljude muusikutega.
Edasine looming ja koostööd
Jansch jätkas regulaarselt salvestamist ja esinemist, olles hinnatud nii sooloartistina kui ka külalismuusikuna teiste plaatidel. Ta on mänginud paljude artistide salvestustel ning tema muusikaline pärand on mõjutanud kümneid kitarriste ja laulukirjutajaid. Näiteks osales ta 2007. aastal indieansambli Babyshambles albumil "Shotter's Nation". 2010. aastal käis ta hoolimata terviseprobleemidest USAs tuuril koos Ameerika muusiku Neil Youngiga, mis näitas tema jätkuvat austust ja tähtsust kaasaegse muusikamaastiku nähtavama osana.
Muusikaline stiil ja pärand
Janschi mäng oli tuntud oma nüansirikkuse, harmoonilise avastamisjulguse ja oskuse tõttu ühendada traditsioonilisi meloodiaid moodsate improvisatsiooniliste elementidega. Ta kasutas sageli alternatiivseid häälestusi ja kompleksseid rütmilahendusi, mis muutsid tema kitarriheli äratuntavaks. Tema looming ja kitarristi tehnika on püsivaks õppetükiks paljudele fingerstyle-mängijatele ning tema töid on mitmel korral ümber interpreteeritud ja ära kasutatud erinevates žanrites.
Haigus, surm ja mälestus
Janschil diagnoositi hiljem kopsuvähk. Ta suri 5. oktoobril 2011 Londonis Hampsteadis kopsuvähki 67-aastaselt. Pärast tema surma korraldati mitmeid mälestusüritusi ja tribute-kontserte ning ilmus postuumselt kogumikke ja stuudiotöid, mis aitasid säilitada ja tutvustada tema laiemat pärandit uutele põlvkondadele.
Bert Jansch jääb meelde kui üks Suurbritannia folk-ajaloo olulisemaid kitarriste ja mõjutajaid — muusik, kelle tehniline meisterlikkus ja tundeline lähenemine tõid akustilisele kitarrile uue keele ning mõjutasid nii folgi- kui ka rock-sündmusi järgnevate aastakümnete jooksul. Paljud tänased kitarristid ja laulukirjutajad nimetavad teda inspiratsiooniallikaks ning tema salvestusi kuulatakse jätkuvalt nii kritiseerijate kui ka uute kuulajate poolt.
