Kollane ajakirjandus

Päritolu: Pulitzer vs. Hearst

Termin pärineb 1890. aastate Ameerika kuldajastust, kui uus tehnoloogia muutis ajalehed odavamaks. Kaks ajaleheomanikku New Yorgis võitlesid selle nimel, et saada rohkem lugejaid ja müüa rohkem ajalehti kui teine. Need olid Joseph Pulitzer ajalehega New York World ja William Randolph Hearst ajalehega New York Journal. Selle võitluse tähtsaim osa kestis 1895. aastast kuni umbes 1898. aastani. Kui ajaloos räägitakse "kollasest ajakirjandusest", siis räägitakse sageli neist aastatest.

Mõlemaid ajalehti süüdistati uudiste sensatsiooniliseks muutmises (muutes need palju olulisemaks, kui need tegelikult olid), et müüa rohkem ajalehti, kuigi nad tegid ka tõsiseid reportaaže. New York Press kasutas 1897. aasta alguses terminit "Yellow Kid'i ajakirjandus" ühe tollal populaarse koomiksiriba järgi, et rääkida Pulitzeri ja Hearsti ajalehtedest, mis mõlemad avaldasid selle versiooni tiraažisõja ajal. Ervin Wardman, New York Heraldi (mis ei olnud "kollane ajakirjandus") kirjastaja, leiutas selle.

Joseph Pulitzer ostis 1883. aastal New York Worldi, olles teinud St. Louis Post-Dispatchist selle linna suurima päevalehe. Pulitzer püüdis muuta New York Worldi lõbusaks lugemiseks ning täitis oma lehe piltide, mängude ja võistlustega, mis tõid uusi lugejaid. Kriminaaljutud täitsid paljusid lehekülgi, pealkirjadega nagu "Kas ta oli enesetapja?" ja "Hüüab armu". Lisaks küsis Pulitzer lugejatelt vaid kaks senti numbri eest, kuid andis lugejatele kaheksa ja mõnikord 12 lehekülge teavet (ainus teine kahe sendi eest ilmuv ajaleht ei olnud kunagi pikem kui neli lehekülge).

Kuigi New York Worldis oli palju sensatsioonilisi lugusid, ei olnud need sugugi ainsad või isegi mitte suurimad. Pulitzer uskus, et ajalehed on olulised ja neil on kohustus muuta ühiskonda paremaks, ning ta püüdis seda oma ajalehega teha.

Vaid kaks aastat pärast Pulitzeri ülevõtmist müüs The World rohkem eksemplare kui ükski teine New Yorgi ajaleht. Osaliselt oli see tingitud sellest, et ta oli seotud Demokraatliku Parteiga. Vanemad kirjastajad, kes olid Pulitzeri edule kadedad, hakkasid Worldi kohta halvasti rääkima. Nad rääkisid sellest, kuidas tal olid kriminaallood ja trikid, kuid ignoreerisid tema tõsisemat aruandlust. Charles Anderson Dana|Charles Dana, New York Suni toimetaja, ründas The Worldi ja ütles, et Pulitzeril on "puudulikud otsustusvõime ja püsivus".

William Randolph Hearst, kaevandusäri pärija, kes ostis 1887. aastal oma isalt San Francisco Examiner'i, märkas, mida Pulitzer tegi. Hearst luges Harvardi ülikoolis õppides ajakirja World. Ta otsustas proovida teha Examineri sama säravaks kui Pulitzeri leht. Tema juhtimisel andis Examiner 24 protsenti oma pindalast kuritegevusele, esitles lugusid moraalimängudena ning pani abielurikkumised ja "alastuse" (19. sajandi standardite järgi) esilehele. Kuu aega pärast seda, kui Hearst võttis lehe üle, avaldas Examiner sellise pealkirja hotelli tulekahju kohta:

NÄLJANE, MEELETU LEEK. Nad hüppavad meeletult Monterey lahe ääres asuva uhke lõbustuslinnaku peale, ümbritsedes Del Montet oma raevuka embusse künnisest kuni aluspõhjani. Hüppavad kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale, meeleheitliku sooviga. Jooksevad meeletult mässumeelselt läbi karniisi, võlvide ja fassaadi. Tormavad metsiku raevuga värisevate külaliste kallale. Hirmus ja paaniliselt vapustatud hingetuks jäänud põgenikud vaatavad hirmu stseeni. Suurepärane hotell ja selle rikkalikud kaunistused on nüüd hõõguv tuhahunnik. The Examiner saadab erirongi Monterey'sse, et koguda kõik üksikasjad kohutavast katastroofist. Õnnetute ohvrite saabumine hommikuse rongiga - Hotell del Monte ajalugu - kuulsa võõrutushoone ülesehitamise plaanid - tulekahju üksikasjad ja oletatav päritolu.

Hearst võib olla oma kuritegevuse kajastamisel üle võlli. Ühes tema varajases loos "mõrvarite bändist" ründas ta politseid, kes sundisid Examineri ajakirjanikke nende eest tööd tegema. Kuid neid asju tehes suurendas Examiner ka oma ruumi rahvusvahelistele uudistele ning saatis reporterid välja paljastama korruptsiooni ja ebatõhusust linnavalitsuses. Ühes loos läks Examineri reporter Winifred Black patsiendina San Francisco haiglasse ja avastas, et seal koheldakse naisi "jõhkralt julmalt". Kogu haiglapersonal vallandati hommikul, mil lugu trükiti.

New York

Kuna "Examiner" oli 1890. aastate alguses edukas, hakkas Hearst otsima New Yorgi ajalehte, mida osta, ja ostis 1895. aastal New York Journali, mis müüdi ühe penni eest, mille Pulitzeri vend Albert oli aasta varem müünud Cincinnati kirjastajale.

Pärast seda, kui Hearst märkas, mida Pulitzer oli teinud, hoides oma ajalehe hinda kahe sendi juures, muutis ta Journali ainult ühe sendi maksvaks, pakkudes samas sama palju teavet kui konkureerivad ajalehed. See toimis ja kuna Journal's'ile oli 150 000 tellijat, langetas Pulitzer oma hinda ühele sendile, lootes, et Hearstil (keda tema perekonna varandus toetas) hakkab raha otsa saama. Seejärel palkas Hearst paljud inimesed, kes 1896. aastal töötasid Worldi heaks. Kuigi enamik allikaid väidab, et Hearst pakkus lihtsalt rohkem raha, oli Pulitzer - kes oli oma töötajate suhtes muutunud üha solvavamaks - muutunud väga raskeks töömeheks ja paljud Worldi töötajad olid valmis vahetama ajalehte, et temast eemale pääseda.

Kuigi konkurents Worldi ja Journali vahel oli tihe, oli neil ajalehtedel palju ühist. Mõlemad olid demokraatlikud, mõlemad asusid organiseeritud tööliste ja immigrantide poolele (erinevalt kirjastajatest nagu New York Tribune'i Whitelaw Reid, kes süüdistas nende vaesuses moraalseid puudusi) ning mõlemad kulutasid palju raha, et teha oma pühapäevaseid väljaandeid, mis olid nagu iganädalased ajakirjad, mis läksid kaugemale igapäevasest ajakirjandusest.

Nende pühapäevased meelelahutussaated sisaldasid esimesi värvilisi koomiksisalvestisi ja mõned arvavad, et mõiste "kollane ajakirjandus" pärineb sealt, samas kui nagu eespool märgitud, jättis New York Press enda leiutatud mõiste määratlemata. Hogan's Alley, koomiks, mis kujutas kollases öösärgis kalju last (hüüdnimega The Yellow Kid), sai väga populaarseks, kui karikaturist Richard F. Outcault hakkas seda 1896. aasta alguses ajalehes World joonistama. Kui Hearst palkas Outcault'i ära, palus Pulitzer kunstnik George Luksil jätkata stripi joonistamist oma tegelastega, andes linnale kaks Yellow Kidsi. "Kollase ajakirjanduse" kasutamine terminina liigse sensatsioonilisuse kohta USAs algas ilmselt sellest, et tõsisemad ajalehed kommenteerisid, kui kaugele "Yellow Kid'i lehed" läksid.

Hispaania-Ameerika sõda

Pulitzerit ja Hearsti süüdistatakse (või süüdistatakse) sageli selles, et nad tõmbasid oma sensatsioonilisusega rahva Hispaania-Ameerika sõda. Enamik ameeriklasi ei elanud siiski New Yorgis ja need otsustajad, kes seal elasid, lugesid tõenäoliselt vähem sensatsioonilembelisi ajalehti nagu Times, The Sun või Post. Kõige kuulsam näide liialduse kohta on lugu, mis ilmselt tegelikult ei vasta tõele, et kunstnik Frederic Remington saatis Hearstile telegrammi, milles teatas, et Kuubal ei toimu palju ja "sõda ei tule". Hearst vastas: "Palun jääge. Teie tarnite pildid ja mina tarnin sõja." See lugu (mille üks versioon esineb Hearstist inspireeritud Orson Welles'i filmis "Citizen Kane") ilmus esimest korda 1901. aastal reporter James Creelmani mälestustes ning muud allikat selle kohta ei ole.

Kuid Hearst soovis, et Ameerika Ühendriigid läheksid sõda pärast 1895. aastal Kuubal puhkenud mässu. Peagi ilmusid tema esiküljel lood sellest, et kuubalased on head inimesed ja Hispaania kohtleb Kuubat halvasti. Kuigi need lood ei olnud tõenäoliselt väga täpsed, ei oodanud ega tahtnud 19. sajandi ajalehe lugejad tingimata, et tema lood oleksid puhtalt mittefiktiivsed. Ajaloolane Michael Robertson on öelnud, et "1890. aastate ajalehe reporterid ja lugejad tegid palju vähem vahet faktidel põhineva kajastuse, arvamuse ja kirjanduse vahel".

Pulitzer, kuigi tal ei olnud Hearsti ressursse, hoidis selle loo oma esiküljel. Kollane ajakirjandus avaldas palju revolutsiooni kohta (millest suur osa ei olnud päris tõsi), kuid tingimused Kuubal olid piisavalt halvad. Saarel valitses suur majanduslangus ja Hispaania kindral Valeriano Weyler, kes oli saadetud mässu maha suruma, ajas Kuuba talupojad koonduslaagritesse, viies sadu kuubalasi surma. Olles kaks aastat võitlust pidanud, võttis Hearst vastu au, kui konflikt lahvatas: Nädal pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid olid Hispaaniale sõja kuulutanud, avaldas ta oma esilehel "Kuidas teile meeldib ajakirja sõda?". Tegelikult ei lugenud president William McKinley kunagi Journal'i ja selliseid ajalehti nagu Tribune ja New York Evening Post. Samuti on ajakirjandusajaloolased märkinud, et kollane ajakirjandus toimus enamasti ainult New Yorgis ja ülejäänud riigi ajalehed seda ei teinud. The Journal ja The World ei kuulunud regionaalsete ajalehtede esikümnesse ning nende lood ei äratanud inimeste tähelepanu väljaspool New Yorki.

Hearst sõitis invasiooni alguse ajal Kuubale sõjakorrespondendina, andes kaine ja täpse ülevaate lahingutest. Creelman kiitis hiljem ajakirjanike tööd selle eest, et nad kirjutasid sellest, kuidas Hispaania Kuubat kohtles, väites, et " ükski tõeline sõjaajalugu . . ei saa kirjutada ilma tunnustamata, et kõik, mida Hispaania-Ameerika sõjas saavutati õigluse, vabaduse ja progressi osas, oli tänu kollaste ajakirjanike ettevõtlikkusele ja visadusele, kellest paljud lamavad mälestamata haudades."

Pärast sõda

Hearst oli tuntud demokraat, kes toetas William Jennings Bryani presidendikandidaati 1896. ja 1900. aastal (Bryan ei võitnud kumbagi valimist). Hiljem kandideeris ta linnapeaks ja kuberneriks ning üritas isegi kandideerida presidendiks, kuid tema maine sai 1901. aastal kannatada pärast seda, kui kolumnist Ambrose Bierce ja toimetaja Arthur Brisbane avaldasid kuu aja tagant eraldi veergusid, milles soovitati president William McKinley mõrvata. Kui McKinley 6. septembril 1901. aastal maha lasti, süüdistasid kriitikud Hearsti kollast ajakirjandust Leon Czolgosz'i teole õhutamises. Hearst ei teadnud Bierce'i kolumnist ja väitis, et tõmbas Brisbane'i kolumni pärast selle ilmumist esmatrükis, kuid see juhtum jäi teda kummitama kogu ülejäänud elu ja hävitas peaaegu täielikult tema unistuse saada presidendiks.

Pulitzer, keda juhtunu kummitas," naasis "Maailm" uuel sajandil oma ristisõdijate juurte juurde. Tema surma ajaks 1911. aastal oli The World laialt tunnustatud väljaanne ja jäi juhtivaks progressiivseks ajaleheks kuni oma hääbumiseni 1931. aastal.

"Kollane ajakirjandus" karikatuur 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõjast. Ajalehtede kirjastajad Joseph Pulitzer ja William Randolph Hearst on kujutatud tolleaegse Yellow Kid koomiksitegelasena ja mõlemad väidavad, et sõda on nende omanduses


Hispaania meessoost ametnikud otsivad Kuubal Ameerika naisturisti, kes otsib mässuliste sõnumeid; Hearst'i "kollane ajakirjandus" esilehel (kunstnik: Frederic Remington)


Pulitzeri käsitlus Maailmas rõhutab kohutavat plahvatust


Hearsti käsitlus oli tõhusam ja keskendus vaenlasele, kes pani pommi - ja pakkus lugejatele tohutut preemiat

Seotud leheküljed

• Tabloid