Giambattista Pittoni (või Giovanni Battista Pittoni; 6. juuni 1687 - 6. november 1767) oli itaalia maalikunstnik. Tema maalid kuuluvad hilisbaroki või rokokoo perioodi. Ta kuulus Veneetsia kunstiakadeemia rajajate hulka.
Elulugu ja karjäär
Pittoni sündis 6. juunil 1687 Veneetsias ja töötas seal suurema osa oma elust. Ta liitus 1716. aastal Veneetsia maalikunstnike gildiga, mis aitas tal saada kirikute ja rikaste tellijate tähelepanu. 1720. aastal reisis ta Prantsusmaale, kus ta puutus kokku kohaliku maalikunsti ja rokokoo mõjutustega – see reisimisperiood mõjutas tema värvikasutust ja kompositsioonilist lähenemist.
Stiil ja temaatika
Pittoni maalides on tunda rahulikku, peenetundelist ja akadeemilist lähenemist: ta maalib sageli religioosseid ja mütoloogilisi stseene ning altari- ja dekoratiivtöid. Tema kujutised on elegantsed, figuurid graatsilised ja värvipalett heledam kui varasematel barokkmeistritel. Ta kasutas delikaatset valgustust ning keskendus selgetele kompositsioonidele ja harmooniale, mis tegi tema tööd sobivaks nii kirikutesse kui ka eraeluruumidesse tellimiseks.
Tähedus ja ametikohad
Pittoni oli 18. sajandi Veneetsia kunstielus üks silmapaistvamaid figuure. Ta oli osa Veneetsia kunstiakadeemia asutamisest ning oli akadeemia president (principe) aastatel 1758–1760 ja 1763–1764. Nende ametikohtade kaudu mõjutas ta akadeemilist õpetust, maitse-eelistusi ja uute kunstnike koolitamist Veneetsias.
Tellimused ja pärand
Pittoni oli eluaeg väga nõutud ning sai tellimusi kirikutelt, kloostritelt ja aristokraatiast üle Itaalia. Tema teosed ripuvad tänapäeval mitmetes muuseumides ning erakogudes Euroopas. Kunstiajaloos on teda hinnatud eelkõige kui oskuslikku kompositsiooni- ja värvimeistrit, kelle tööd sillutasid teed rokokoo õrnemale väljendusele Veneetsia koolkonnas.
Mõju ja hindamine
Pittoni mõjutas oma aja ja järgnevaid veneetsia ning itaalialasi kunstnikke, olles samal ajal pigem akadeemiline ja klassikalise maitse pooldaja võrreldes mõne samajärgse teatrilisema barokkmeistriga. Kaasaegsed uurimused on aidanud taasavastada tema rolli Venezia 18. sajandi kunstimaastikul ning rõhutavad tema panust akadeemilisse kunstitraditsiooni ja rahulikult elegantsesse rokokoo-stiili.
Surres 6. novembril 1767 jäi Pittoni maha rikkaliku loomingulise pärandiga, mida uuritakse ning eksponeeritakse siiamaani kunstimuuseumides ja teadusväljaannetes.
