Hu Yaobang (20. november 1915 – 15. aprill 1989) oli Hiina poliitik ja Hiina Rahvavabariigi kõrge ametnik, keda peetakse üheks olulisemaks reformimeelseks juhiks Hiinas 1980. aastatel. Ta sündis Hiina idaosas Hunnani provintsis ning tõusis partei- ja riigiorganiteetidesse oma aktiivse osalemisega kommunistlikus liikumises.
Varajane karjäär ja sõjaperiood
Hu Yaobang oli usaldusalune ja poliitiline liitlane Deng Xiaopingiga; nad võitlesid koos Hiina kodusõjas ning kuulusid kommunistlikesse jõududesse, mis 1949. aastal võimu kindlustasid ka Sichuani piirkonnas. Pärast sõda sai Hu tuntuks kui noorteorganisatsioonide juht: ta oli tuntud juhina kommunistliku noorteliidu ees aastatel 1952–1966, kus ta tegutses noorte poliitilise harimise ja parteilise rekruutimise alal.
Kultuurirevolutsioon ja rehabilitatsioon
Kultuurirevolutsiooni ajal sattus Hu rünnakute alla: teda süüdistati tema usalduses partei ja juhtkonna suhtes ning tema poliitiline positsioon purustati. Ta süüdistati mitteolemas lojaalne Hiina Kommunistliku Partei ja Mao Zedongi suhtes ning ta eemaldati ametist. Pärast Mao surma ja partei orientatsiooni muutumist rehabiliteeriti Hu kaks korda ning temast sai üks peamisi toetajaid Deng Xiaopingi lihthalduses ja reformiprogrammides.
Reformijuhina partei tipus
1970. ja 1980. aastate alguses toetas Hu majanduslikku avamist ja teatud poliitiliste uuenduste alustamist. Ta sai 1980. aastate alguses partei juhtivatesse organitesse ja 1982. aastal nimetati ta Hiina Kommunistliku Partei peasekretäriks (General Secretary), mis tegi temast ühe partei kõrgeima administratiivse juhi. Hu oli tuntud kui reformimeelne, kes toetas intellektuaalide rehabilitatsiooni, avalikuma avaliku arvamuse ruumi teket ja teatud poliitilisi liberaliseerumisi, mis toimusid paralleelselt majandusreformidega.
Tagasilöök, lahkumine ja surm
Tema mõtteviis ja suhtumine noorematesse reformiagendatesse tekitasid konservatiivses partei tiivas vastuseisu. 1987. aastal süüdistati teda liigses leplikkuses "bourgeois liberalization" ideede suhtes ning ta astus parteijuhatusest tagasi. Kuigi ametlikult eemale tõugatud, jäi Hu paljudele reformimeelsetele tegelastele ja üliõpilastele austatud kujuks.
Hu Yaobangi surm 15. aprillil 1989 vallandas ulatusliku leina ja meeleavalduse laine, mis kasvas kiiresti suureks avalikuks protestiks Pekingi keskuses ning aitas olla otsustavuks teguriks Tiananmeni väljaku protestide sündmuste kujunemises. Algne lein ja nõudmised parema demokraatia ning korruptsioonivastase poliitika järele tuhandeid inimesi protestima tõid lõpuks kaasa laialdase meeleavalduse ja juunis 1989 sadade inimeste hukatumisega lõppenud jõuvõtte vastuse.
Pärand
Hu Yaobang on jätnud Hiina lähiajaloosse vastuolulise, kuid märgilise jälje: ta on sümboliks 1980. aastate reformimeelsusele ja poliitilise avatuse ihalusele. Tema toetus intellektuaalide rehabilitatsioonile ja teatud poliitilisele leebusele tegi temast oluliselt armastatud figuuri üliõpilaste ja liberaalsemate ringkondade seas. Samas näitas tema karjääri lõpp ka reformide piiranguid ja parteisisest vastuseisu muutustele 1980. aastate Hiinas.