Ishi (umbes 1861 – 25. märts 1916) oli viimane teadaolev Ameerika Ühendriikide Kaliforniast pärit Yahi indiaanlaste liige. Ülejäänud Yahi (nagu ka paljud nende vanemhõimu, Yana, liikmed) hukkusid või tapeti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vägivaldses vastasseisus ning kohalike elanike massilises hävitamises, mida sageli nimetatakse California genotsiidiks. Ishi elas suure osa oma elust kaasaegsest Ameerika ühiskonnast enamasti isoleerituna ning astus avalikkuse ette alles 1911. aastal, umbes 50-aastaselt, kui ta tuli välja Põhja-Californias Lassen Peaki jalamil asuvatest kõrgetest metsadest ja kanjonitest.

Nimi ja kohtumine antropoloogidega

Ishi, jana keeles tähendusega "mees", on talle antud nimi. See nimi tuli seoses Yahi traditsiooniga, mille kohaselt ei tohi inimene oma nime avalikult öelda enne, kui keegi teine teda ametlikult tutvustab. Kui temalt küsiti tema nime, vastas ta, et tal ei ole ühtegi, sest tal ei olnud inimesi, kes oleks talle nime andnud — see kajastab viimasena jäänud inimese pikaajalist üksindust ja oma kogukonna kadumist. Antropoloog Alfred Kroeber andis talle selle lihtsa, kõigile arusaadava nime.

Elu Berkeley ülikoolis

Ishi võeti vastu Berkeley ülikooli antropoloogide ja muuseumitöötajate poolt. Ta elab seejärel suure osa oma ülejäänud ajast San Franciscos asuvas ülikoolihoones, kus talle pakuti elamist, tööd ja meditsiinilist abi. Antropoloogid, eesotsas Alfred Kroeberi ja Thomas Talbot Watermaniga, uurisid teda, dokumenteerisid tema keelt ja kombestikku ning lähtusid sellest, et Ishi oli elusallikas kadunud Yahi kultuuri, tööriistade ja laulukombestiku kohta. Ishi töötas ülikooli juures peamiselt muuseumi koristaja- ja assistenditöödel ning valmistas ja demonstreeris traditsioonilisi tööriistu, palke, nooli ja muid esemeid, mida teadlased kunstiliselt ja teaduslikult kirjeldasid.

Keel, oskused ja suhted

Ishi õpetas teadlastele ja mõnikord ka külalistele elemente oma keelest (Yahi, Yana keele rühm) ning näitas praktilisi oskusi, näiteks puittöötlust, nooleotsade valmistamist ja jahipidamisviise. Tema oskused ja teadmised andsid väärtuslikku informatsiooni antropoloogiale ning aitasid tal püsida suhteliselt austatud ja kaitstud positsioonil Berkeley ülikoolis. Samas tekitas tema kohtlemine ja uurimine ka eetilisi küsimusi — tema kui elava inimolendi ja samal ajal uurimisobjekti roll oli konfliktne.

Surm ja pärand

Ishi suri 25. märtsil 1916, selleks ajaks oli ta langenud tuberkuloosi ohvriks — haigus, mille levik oli tollases linnakeskkonnas suur ja mille eest tal polnud varasemat immuunsust. Tema surm tekitas laialdast tähelepanu. Pärast surma tehti lahkamine ja osa tema säilmetest ning tema aju uuriti, mis on tekitanud aastakümneid kestnud arutelusid antropoloogilise uurimise eetika ja inimjäänuste käsitlemise üle. Hilisematel aastatel on toimunud jõupingutusi Ishi ja teiste sarnaste juhtumite rahumeelseks lahendamiseks, sealhulgas arutelud ning sammud, mis on suunatud inimsäilmete tagastamisele ja kultuuripärandi austavale kohtlemisele.

Kultuuriline mõju ja kirjandus

Ishi elu ja lugu on inspireerinud mitmeid raamatuid, artikleid, näidendeid ja filme. Üks kõige laiemalt tuntud teoseid on Theodora Kroeberi 1961. aastal avaldatud "Ishi in Two Worlds", mis tutvustab Ishi elu nii tema oma kultuuri kui ka lääne teadusmaailma vahel. Tema lugu on saanud sümboliks California põliselanike kannatustele ja kultuurilise väljasuremise tagajärgedele, samuti õppetunniks antropoloogide ja teiste teadlaste eetiliste kohustuste kohta uuritavate ja nende suguharude suhtes.

Ishi pärand elab edasi mitte ainult teaduslikus kirjanduses, vaid ka laiemas avalikus mälus: tema lugu tuletab meelde ajaloo vägivalla tagajärgi, pärandi olulisust ning vajadust austuse ja empaatia järele kultuurilise erinevuse uurimisel ja dokumenteerimisel.