Ishi — viimane Yahi: 1911 leidmine, elu Berkeley ülikoolis ja pärand
Ishi — viimane Yahi: 1911. aasta leidmine, elu Berkeley ülikoolis ja tema pärand — liigutav lugu Ameerika indiaanluse traagikast, identiteedist ja kultuurilisest vastupidavusest.
Ishi (umbes 1861 – 25. märts 1916) oli viimane teadaolev Ameerika Ühendriikide Kaliforniast pärit Yahi indiaanlaste liige. Ülejäänud Yahi (nagu ka paljud nende vanemhõimu, Yana, liikmed) hukkusid või tapeti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vägivaldses vastasseisus ning kohalike elanike massilises hävitamises, mida sageli nimetatakse California genotsiidiks. Ishi elas suure osa oma elust kaasaegsest Ameerika ühiskonnast enamasti isoleerituna ning astus avalikkuse ette alles 1911. aastal, umbes 50-aastaselt, kui ta tuli välja Põhja-Californias Lassen Peaki jalamil asuvatest kõrgetest metsadest ja kanjonitest.
Nimi ja kohtumine antropoloogidega
Ishi, jana keeles tähendusega "mees", on talle antud nimi. See nimi tuli seoses Yahi traditsiooniga, mille kohaselt ei tohi inimene oma nime avalikult öelda enne, kui keegi teine teda ametlikult tutvustab. Kui temalt küsiti tema nime, vastas ta, et tal ei ole ühtegi, sest tal ei olnud inimesi, kes oleks talle nime andnud — see kajastab viimasena jäänud inimese pikaajalist üksindust ja oma kogukonna kadumist. Antropoloog Alfred Kroeber andis talle selle lihtsa, kõigile arusaadava nime.
Elu Berkeley ülikoolis
Ishi võeti vastu Berkeley ülikooli antropoloogide ja muuseumitöötajate poolt. Ta elab seejärel suure osa oma ülejäänud ajast San Franciscos asuvas ülikoolihoones, kus talle pakuti elamist, tööd ja meditsiinilist abi. Antropoloogid, eesotsas Alfred Kroeberi ja Thomas Talbot Watermaniga, uurisid teda, dokumenteerisid tema keelt ja kombestikku ning lähtusid sellest, et Ishi oli elusallikas kadunud Yahi kultuuri, tööriistade ja laulukombestiku kohta. Ishi töötas ülikooli juures peamiselt muuseumi koristaja- ja assistenditöödel ning valmistas ja demonstreeris traditsioonilisi tööriistu, palke, nooli ja muid esemeid, mida teadlased kunstiliselt ja teaduslikult kirjeldasid.
Keel, oskused ja suhted
Ishi õpetas teadlastele ja mõnikord ka külalistele elemente oma keelest (Yahi, Yana keele rühm) ning näitas praktilisi oskusi, näiteks puittöötlust, nooleotsade valmistamist ja jahipidamisviise. Tema oskused ja teadmised andsid väärtuslikku informatsiooni antropoloogiale ning aitasid tal püsida suhteliselt austatud ja kaitstud positsioonil Berkeley ülikoolis. Samas tekitas tema kohtlemine ja uurimine ka eetilisi küsimusi — tema kui elava inimolendi ja samal ajal uurimisobjekti roll oli konfliktne.
Surm ja pärand
Ishi suri 25. märtsil 1916, selleks ajaks oli ta langenud tuberkuloosi ohvriks — haigus, mille levik oli tollases linnakeskkonnas suur ja mille eest tal polnud varasemat immuunsust. Tema surm tekitas laialdast tähelepanu. Pärast surma tehti lahkamine ja osa tema säilmetest ning tema aju uuriti, mis on tekitanud aastakümneid kestnud arutelusid antropoloogilise uurimise eetika ja inimjäänuste käsitlemise üle. Hilisematel aastatel on toimunud jõupingutusi Ishi ja teiste sarnaste juhtumite rahumeelseks lahendamiseks, sealhulgas arutelud ning sammud, mis on suunatud inimsäilmete tagastamisele ja kultuuripärandi austavale kohtlemisele.
Kultuuriline mõju ja kirjandus
Ishi elu ja lugu on inspireerinud mitmeid raamatuid, artikleid, näidendeid ja filme. Üks kõige laiemalt tuntud teoseid on Theodora Kroeberi 1961. aastal avaldatud "Ishi in Two Worlds", mis tutvustab Ishi elu nii tema oma kultuuri kui ka lääne teadusmaailma vahel. Tema lugu on saanud sümboliks California põliselanike kannatustele ja kultuurilise väljasuremise tagajärgedele, samuti õppetunniks antropoloogide ja teiste teadlaste eetiliste kohustuste kohta uuritavate ja nende suguharude suhtes.
Ishi pärand elab edasi mitte ainult teaduslikus kirjanduses, vaid ka laiemas avalikus mälus: tema lugu tuletab meelde ajaloo vägivalla tagajärgi, pärandi olulisust ning vajadust austuse ja empaatia järele kultuurilise erinevuse uurimisel ja dokumenteerimisel.
Biograafia
Varajane elu
|
| See osa vajab rohkem usaldusväärsust. |
1865. aastal ründasid Ishi ja tema perekonda Three Knolls Massacre'i käigus, milles tapeti 40 nende hõimukaaslast. Kuigi 33 Yahi jäi ellu ja pääsesid, tapsid karjakasvatajad umbes pooled ellujäänud. Viimased ellujäänud, sealhulgas Ishi ja tema perekond, läksid järgmiseks 44 aastaks peitu. Nende hõimu arvati olevat välja surnud. Enne California kullapalavikku 1848-1855 oli Yahi rahvaarv Californias 404, kuid kogu Yana rahvaarv suures piirkonnas oli 2997.
Kullapalavik tõi Põhja-Californiasse kümneid tuhandeid kaevureid ja asunikke, mis avaldas survet põliselanikele. Kulla kaevandamine reostas vett ja tappis kalu. Hirved lahkusid piirkonnast. Asunikud tõid kaasa uusi nakkushaigusi, nagu rõuged ja leetrid. Põhja-Yana rühm suri välja, samal ajal kui kesk- ja lõunarühmade (kellest hiljem sai Reddingi Rantšeriasse kuuluv osa) ja Yahi populatsioonid vähenesid järsult. Toiduainete otsinguil sattusid nad konflikti asunikega, kes määrasid põliselanikele pearaha 50 senti skalbi ja 5 dollarit pea kohta. 1865. aastal ründasid asunikud Yahi'd, kui nad veel magasid. []
Sellest ajast alates on rohkem teada saadud. Arvatakse, et selle veresaunaga võis kogu Ishi kultuurirühm, Yana/Yahi, kahaneda umbes kuuekümnele inimesele. Alates 1859. aastast kuni 1911. aastani segunes Ishi kõrvaline bänd üha enam mitte-Yahi indiaanlaste esindajatega, nagu Wintun, Nomlaki ja Pit Riveri liikmed.
1879. aastal alustas föderaalvalitsus Californias indiaanlaste internaatkoole. Mõned reservaatide mehed hakkasid mägede mässumeesteks. Vabatahtlikud asunikud ja sõjaväeüksused viisid sel perioodil läbi rohkem kampaaniaid Põhja-California indiaanihõimude vastu.
1908. aasta lõpus leidis rühm maamõõtjaid laagri, kus oli kaks meest, üks keskealine naine ja üks eakas naine. Need olid Ishi, tema onu, tema noorem õde ja ema. Kolm jooksid ära, samas kui vana naine peitis end tekkidesse, sest ta oli haige ja ei suutnud ära joosta. Maamõõtjad varastasid laagrist ja Ishi ema suri varsti pärast tagasitulekut. Tema õde ja onu ei tulnud kunagi tagasi. []
Jalutuskäik tänapäeva maailma
Pärast 1908. aasta rünnakut veetis Ishi veel kolm aastat üksinda kõrbes. Lõpuks, näljasena 29. augustil 1911, võeti Ishi kinni, kui ta üritas pärast metsatulekahjusid Californias Oroville'i lähedal liha saada.
Kohalik šerif võttis mehe tema kaitseks vahi alla. "Metsik mees" äratas tuhandete pealtvaatajate ja uudishimulike kujutlusvõimet ja tähelepanu. California ülikooli Berkeley antropoloogiamuuseumi - nüüdse Phoebe A. Hearsti antropoloogiamuuseumi (PAHMA) - professorid lugesid temast ja tõid ta ülikooli. Ülikoolis õppides töötas Ishi ka koristaja ja elas suurema osa oma ülejäänud viiest eluaastast muuseumi korteris. Juunis 1915 elas ta Berkeleys koos antropoloog Thomas Talbot Watermani ja tema perekonnaga.
Waterman ja muuseumi direktor Alfred L. Kroeber uurisid aastate jooksul tähelepanelikult Ishit. Nad vestlesid temaga pikka aega. Nad tahtsid mõista Yahi kultuuri. Ta kirjeldas perekondi, Yahi nimesid ja tseremooniaid, mida ta teadis. Palju traditsioone oli kadunud juba siis, kui ta üles kasvas, sest tema rühmas oli vähe vanemaid inimesi. Ishi õpetas oma emakeelena yana keelt. Seda salvestas ja uuris keeleteadlane Edward Sapir, kes oli varem teinud tööd põhjamurrete kohta.
Ishi suri 25. märtsil 1916 tuberkuloosi. Räägitakse, et tema viimased sõnad olid: "Sa jääd. Mina lähen." Tema sõbrad ülikoolis püüdsid takistada Ishi surnukeha autopsia läbiviimist, sest Yahi traditsioon hoidis keha ühes tükis. Kuid California ülikooli arstid viisid autopsia läbi enne, kui Waterman suutis neid takistada.
Ishi aju säilitati ja keha tuhastati. Kroeber pani Ishi konserveeritud aju puebloindiaanlaste keraamikatoosi, mis oli mähitud hirvenahka. Ta saatis selle 1917. aastal Smithsonian Institute'ile. 10. augustil 2000 tagastas Smithsonian asutus selle Redding Rancheria ja Pit Riveri hõimude järeltulijatele. See järgnes 1989. aasta Ameerika indiaanlaste riikliku muuseumi seadusele. Rahvusliku Loodusmuuseumi direktori Robert Fri sõnul "Ishi ei olnud viimane omataoline ... Me saime teada, et Yahi-Yana indiaanlasena on tema lähimad elavad järeltulijad Põhja-California Yana rahvas." Tema säilmed tagastati ka Colmast ja hõimu liikmed kavatsesid need salajasesse kohta matta.
Ishi noolteksti (Richard Burrill, 2011).
Ishi (paremal) koos Alfred L. Kroeberiga 1911. aastal
Pärand ja autasud
- Ishi austavad tulekivi nikerdajad kui tõenäoliselt ühte kahest viimasest Põhja-Ameerika põlisrahva kivitööriistade valmistajast. Tema tehnikat jäljendavad laialdaselt kivikirvikute valmistajad. Tema tööriistade valmistamise etnograafilisi kirjeldusi peetakse kivitööriistade valmistamise Rosetta kiviks.
- Kroeberi ja Watermani 148 vahtsilindrisalvestust (kokku 5 tundi ja 41 minutit), kus ishi räägib, laulab ja jutustab lugusid jahi keeles, valis Kongressi raamatukogu 2010. aastal National Recording Registry'sse. See on iga-aastane valik salvestisi, mis on "kultuuriliselt, ajalooliselt või esteetiliselt olulised".
- Kirjaniku ja kriitiku Gerald Vizenori eestvedamisel palusid inimesed, et Berkeley ülikooli Dwinelle Hall'i õue nimetataks ümber "Ishi Court'iks".
- Tema auks on nimetatud Ishi Wilderness Area Kirde-Californias, mis on arvatavasti tema hõimu esivanemate pärusmaa.
- Ishi Giant, väga suur hiidmetsakopuu, mille loodusteadlane Dwight M. Willard avastas 1993. aastal, on nimetatud tema auks.
- Ishi oli Thomas Marshi skulptuuri objektiks tema 1990. aasta teoses "Called to Rise" (Kutsutud tõusma). Isshi on üks kahekümnest märkimisväärsest San Franciscos asuva 25-korruselise kõrghoone fassaadil, aadressil 235 Pine Street, San Francisco, kujutatud teosest.
- California Ülikooli Berkeley antropoloogid kirjutasid 1999. aastal kirja, milles vabandasid Ishi kohtlemise eest.
Ishi popkultuuris
Filmid
- "Ishi: The Last of His Tribe" (eetris 20. detsembril 1978), mille nimiosas oli Eloy Casados, oli NBC teleülekanne. Filmi stsenaristiks oli Christopher Trumbo.
- "The Last of His Tribe" (1992), kus Graham Greene mängib Ishi, toodeti telefilmina.
- Ishi: The Last Yahi (1992) on Jed Riffe'i auhinnatud dokumentaalfilm.
- Ajalugu otsides: Ishi, viimane omataoline (1998) on 1998. aasta teledokumentaalfilm temast. []
Kirjandus
- Lawrence Holcomb kirjutas romaani "The Last Yahi": A Novel About Ishi (2000).
- Othmar Franz Langi saksakeelne noorteromaan "Meine Spur löscht der Fluss" (1978) on ilukirjanduslik lugu.
- Merton, Thomas (1976). Ishi Means Man. Ükssarviku mälestussari. 8. Eessõna Dorothy Day, puupildis Rita Corbin. Greensboro, N. C.: Unicorn Press.
Lavastused
- John Fisheri kirjutatud ja lavastatud näidendit "Ishi" (2008) mängiti 3.-27. juulini 2008 San Franciscos, teatris "Rhinoceros".
Muusika
Näidatakse Mount Kimbie ja King Krule'i laulu "blue train lines" videolugu. Video räägib kahe antropoloogi tülitsemisest. Üks müüb kõik Ishi asjad eBay's maha. (kimbie.2017)
Koomiksid
- Osamu Tezuka: Lugu algelisest inimesest Ishi, (ilmus esmakordselt Jaapani Weekly-Shonen-Sunday, Shogakkan, 20. oktoobri 1975. aasta number, kokku 44 lk）.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Ishi?
V: Ishi oli viimane teadaolev Ameerika Ühendriikide Californiast pärit indiaanlaste Yahi rahva liige.
K: Mida tähendab "Ishi"?
V: Ishi on antropoloog Alfred Kroeberi poolt talle antud nimi, mis tähendab yana keeles "mees".
K: Kuidas tuli Ishi Põhja-Californias Lassen Peaki jalamil välja?
V: 1911. aastal, 50-aastaselt, tuli ta Põhja-Californias Lassen Peaki jalamil välja.
K: Miks Ishil ei olnud nime?
V: Sest nende kultuuri ja traditsiooni kohaselt ei olnud teisi Yahisid, kes oleksid tema eest oma nime välja öelnud.
K: Kus elas Ishi pärast Lassen Peaki lähedale tulekut?
V: Ta elas suurema osa oma ülejäänud viiest aastast San Franciscos ühes ülikoolihoones.
K: Millised meediakanalid on tema elu arutanud ja näidanud?
V: Tema elu on näidatud ja käsitletud paljudes filmides ja raamatutes. Populaarne elulooraamat oli Theodora Kroeberi 1961. aastal avaldatud "Ishi in Two Worlds".
K: Mida tegid antropoloogid Ishiga, kui nad ta leidsid? V: California Ülikooli Berkeley antropoloogid nii uurisid teda kui ka palkasid ta koristajaks.
Otsige