John William Waterhouse (6. aprill 1849 – 10. veebruar 1917) oli inglise preraafaeliitlik maalikunstnik, keda on sageli nimetatud „kaasaegseks preraafaeliidiks“. Kuigi ta mõjutas ja kasutas mõningaid impressionistidest pärit võtteid, jäi tema kuvandikeel tugevasti juurdunud preraafaeliitlikus esteetikas: detailne viimistlus, erksad värvitoonid ja keskendumine mütoloogilistele ning legendaarsetele naisfiguuridele. Tema tuntud teosed kujutavad sageli Vana-Kreeka mütoloogiast kui ka Arturi legendist pärit motiive – üksildasi neitsi-, nõia- või muusataolisi фигuure, kes kannavad endas nii ilu kui traagikat.
Elulugu ja haridus
Waterhouse sündis Itaalias inglise vanematele, kes mõlemad tegelesid maalikunstiga. Perestikandumine ja varajane kokkupuude kunstiga kujundasid tema huvi klassikaliste ja kirjanduslike teemade vastu. Hiljem kolis ta püsivamalt Londonisse, kus õppis Royal Academy of Art'is. Sealne akadeemiline väljaõpe andis talle tehnilise põhja, kuid tema visuaalne keel kasvas välja preraafaeliitide idealiseeritud formaadist ning klassikalistest ja keskaegsetest allikatest.
Stiil ja teemad
Waterhouse’i stiil ühendab preraafaeliitide tähelepaneliku detaileerimise ja kompositsiooni ning romantilise, sageli melanhoolse atmosfääri. Ta töötas eelkõige õlimaalidega, kasutades kihilist värvikandmist ja peent valgustusega manipuleerimist, et rõhutada kujutiste emotsionaalset laengut. Tema naised on sageli isikupärased, vaiksed ja mõtisklevad – samaaegselt haavatavad ja võrgutavad.
Tavalised teemad:
- Vana-Kreeka mütoloogia ja antiikne argielu;
- Arthuriaanlikud lood ja keskaja-romantilised motiivid;
- Kirjanduslikud tegelased (nt luule- ja näidendikangelannad);
- Vee- ja loodusmotiivid, mis rõhutavad meeleolu ja sümboolikat.
Tuntumad teosed
Waterhouse'i kuulsamad maalid on sageli suurformaadilised kompositsioonid, mis jutustavad lugu või jäädvustavad hetke täis ootust ja pingeid. Mõned tema tuntumad tööd on näiteks „The Lady of Shalott“ (1888), „The Magic Circle“ (1886) ja „Hylas and the Nymphs“ (1896). Tema teoste motiivide hulka kuuluvad sageli üksildased naiskujud, nõiad ja jumalannad – kujundid, mis mõjutasid tugevalt nii tema kaasaegset vaatajaskonda kui ka hilisemat kunstiajaloolikku huvi.
Virtuoossus ja tehnika
Waterhouse’i tööd iseloomustab hoolikalt läbi mõeldud kompositsioon, peen värvikasutus ja sile pintslitöö, mis läheb kohati peaaegu illustratiivseks. Samas kasutas ta ka õhulisi valgusefekte ja mõnikord vabamat pintslilaadi, millest võib aimata impressionistlikku mõju. Tema maalide detailsus – riiete voldid, juuste niidid, taustade arhitektuursed elemendid – peegeldab nii akadeemilise koolituse kui preraafaeliitliku esteetika mengitust.
Maine ja pärand
Kuigi Waterhouse ei olnud ajaliselt esimese põlvkonna preraafaeliit, on tema roll liikumise ideede ja visuaalse pärandi järjepidevust hoida. Tema tööd ei olnud algselt nii kõrgelt hinnatud kui mõnel varasemal preraafaeliidil, nagu Dante Rossetti, John Millais või William Holman Hunt, kuid 20. ja 21. sajandi jooksul on tema populaarsus kasvanud. Talle pühendatud retrospektiivid ja suurnäitused, sh 2009. aasta retrospektiiv Royal Academy's, on aidanud tema loomingut uuesti avastada. Täna on tema töid eksponeeritud mitmetes suuremates Briti kunstigaleriides ja kollektsioonides.
Valitud teosed
·
Undine,1872
· 
Diogenes, 1882
· 
Julia, 1889
· 
Circe pakub karika Odysseusele, 1891
Kokkuvõte
John William Waterhouse jääb oluliseks sillaks 19. sajandi briti kunstis: tema looming ühendab preraafaeliitide idealismi ja kirjanduslikku inspiratsiooni koos mõningate modernsemate maalilise lähenemise elementidega. Tema kujutatud mütoloogilised ja legendaarsetest lugudest laenatud naiskujud on jätnud püsiva jälje nii kunstiajalukku kui populaarsele kujutlusvõimele.

