Klaus Wowereit (sündinud 1. oktoobril 1953) on Saksa poliitik, kes on pärit Berliinist. Ta oli aastatel 2001–2014 Berliini linnapea (Regierender Bürgermeister) ja Berliini SPD juht. 2001. aasta liidumaa valimistel sai tema ja tema erakonna koalitsioon 31,4% hääletest; pärast valimisi moodustati koalitsioon koos Linkspartei.PDS-ga. Wowereit oli 2001/02 Bundesrati president ning teda valiti uuesti Berliini valitsusjuhiks 2006. aastal, jätkates senist koalitsiooni.
Poliitiline tegevus ja tähtsamad teemad
Wowereit oli märkimisväärne tegelane Saksa sotsiaaldemokraatlikus poliitikas ning tegeles eelkõige linna arengu, kultuuri- ja majanduspoliitika küsimustega. Tema ametiaeg oli seotud suuremate linnaprojektidega ja püüetega positsioneerida Berliin rahvusvahelise kultuuri- ja loomekeskusena. Samas tõi tema ametiaeg kaasa ka keerukusi — üheks tähelepanu keskpunktiks sai Berliini- Brandenburgi lennujaama (BER) ehitusega seotud probleemide ja hilinemiste käsitlemine, mis mõjutas ka avalikku arvamust tema juhtimise kohta.
Suhteid parteiga ja võimaliku kantslerirolli küsimus
Wowereit avaldas toetust Kurt Beckile kui SPD „Kanzlerkandidaadile“. Pikka aega pidasid paljud teda võimalikuks SPD kandidaadiks Saksamaa kantsleri ametikohale, kuid tema populaarsus nendel aruteludel vähenes osaliselt pärast otsust jätkata koalitsiooni koos Die Linke'iga peale 2006. aasta valimisi — see tekitas kriitikat nii üleriigilises SPD-s kui ka laiemas avalikkuses.
Isiklik elu ja avalik seisukoht
Wowereit on avalikult gei. Teda meenutatakse sageli tema tuntud lause järgi: „Ich bin schwul, und das ist auch gut so.“ (eesti keeles: „Olen gei ja see on ka hea nii“), mille ta ütles avalikult juba oma poliitilise avalikkuse perioodil ja mis aitas murda tabusid ning tõi esile temapoolse avatuse oma seksuaalse sättumuse suhtes.
Tagasiastumine ja pärand
2014. aastal teatas Wowereit oma tagasiastumisest linnaapeana ning jättis ametikoha 2014. aasta lõpus; tema järel tuli Berliini linnapeaks Michael Müller. Wowereiti ametiaeg kestis üle kümne aasta ja tema juhtimist iseloomustasid nii tugevad eksperimenteerivad sammud Berliini kuvandi ja elukeskkonna edendamisel kui ka konfliktid suurtähtsate infrastruktuuriprojektide ja parteisiseste ootustega. Tema avalik coming out ning pikaaegne linnajuhtimise kogemus on jätnud jälje nii Berliini poliitilisse ajaloosse kui ka laiemasse ühiskondlikku diskursusesse.

