Klemens Wenzel, prints von Metternich (saksa keeles Klemens Wenzel Nepomuk Lothar, Fürst von Metternich-Winneburg zu Beilstein) (15. mai 1773 - 11. juuni 1859) oli Austria poliitik ja riigi juhtiv diplomaadiline tegelane 19. sajandi esimesel poolel. Teda peetakse üheks kõigi aegade tähtsaimaks diplomaadiks. Metternich oli Austria välisminister aastatel 1809–1848. Selle aja jooksul sai ta Austria välja Napoleoniga sõlmitud halvast lepingust, mis sundis Austriat võitlema Prantsusmaa poolel. Seejärel aitas ta luua Euroopas süsteemi, mis hoidis rahu enamiku järgmise saja aasta jooksul. Metternich sündis Koblenzis ja tuli aristokraatlikust perest; varakult pöördus ta diplomaatiasse ning tõusis kiiresti kõrgetesse ametitesse tänu osavatele läbirääkimistele ja laiale kontaktivõrgule.

Varasem karjäär ja tõus võimu

Enne välisministriks saamist teenis Metternich mitmel diplomaatilisel kohal, mis andsid talle kogemuse Euroopa suurriikide poliitika ja koalitsioonide toimimisest. Ta õppis õigust ja riigiteadusi ning kasutas oma seisust ja sündsust, et luua sidemeid tähtsate otsustajatega nii Viinis kui välismaal. 1809. aastal sai temast ametlikult välisminister ning peagi üks Austria mõjukamaid poliitilisi tegelasi.

Napoleoni aeg ja Austria positsiooni ümberplaneerimine

1809. aastal, kui Metternichist sai välisminister, oli Napoleonil kontrolli all enamik Euroopast. Prantsusmaa oli mõned lähimaid riike otse üle võtnud. Kaugemaid riike, nagu Austria ja Preisimaa, sundis Napoleon allkirjastama lepinguid, milles nad kohustusid sõdima tema poolel. Metternich arvas, et see oli Austria jaoks halb. Kui Napoleon kuulutas sõja ja kogus tohutu armee Prantsusmaa sissetungiks Venemaale, ütles Metternich venelastele, et Austria ei ründa, vaid ainult kaitseb. Napoleon kaotas Venemaal rängalt ja Metternich kasutas seda võimalust, et lepingust väljuda.

Metternich järgnes pragmaatilisele poliitikale: ta püüdis Austria huve kaitsta, tasakaalustada Venemaa, Preisimaa ja Briti mõju ning vältida edasisi otsealliansse Napoleoni vastu, mis võivad Austria iseseisvust veelgi ohustada. Pärast Napoleonile lüüasaamist osales Metternich aktiivselt rahukõnelustes ja kujundas Euroopa uut julgeolekukorraldust.

Viini kongress ja Eurooplik korrapära

Pärast Napoleoni kukutamist oli Metternich keskse tähtsusega Viini kongressil (1814–1815), kus Euroopa suured jõud jagasid ümber riigipiire ja taastasid monarhide võimu. Metternich võttis endale rolli „rahu arhitektina”: ta töötas välja põhimõtteid, mis rõhutasid võimude tasakaalu, legitiimsust (kunagiste dünastiate taastamist) ja koostööd suurriikide vahel. Tema idee oli, et tugev diplomaatiline suhtlus ja kohtlemine suurriikide vahel hoiavad ära üleilmseid sõdasid.

Tulemusena tekkis nii-öelda „Concert of Europe” ehk suurriikide koostöö süsteem, mis püüdis lahendada vaidlusi läbirääkimiste teel ning sekkuda ainult siis, kui oli oht püsivale korrale. Metternichi mõjul loodi ka Saksa Liit, kus Austria sai juhtiva rolli, ning tehti otsuseid, mis tugevdasid traditsioonilist monarhilist korda kogu mandril.

Sisemine poliitika ja konservatiivne kord

Metternich oli kindel konservatiiv ja pidas liberalismi, rahvuslusi ning revolutsioonilisi liikumisi ohuks kordusele. Austria valitsus tema juhtimisel rakendas tsensuuri, julgeolekuaparaati ja salateenistuse meetmeid, et piirata radikaalseid ideid. Metternichi poliitika eesmärk oli säilitada sotsiaalne ja poliitiline stabiilsus ning hoida ära valgustusajastust ja revolutsioonilisi õhutusi levitamast õhku, mis tema arvates võinuks viia riigi kokkuvarisemiseni.

1848. aasta revolutsioon, tagasitõrje ja taganemine

Kuigi Metternichi meetodid aitasid püsivat rahu säilitada, tekitasid pikaleveninud rõhk ja reformide puudumine rahulolematust. 1848. aasta revolutsioonid Euroopas jõudsid ka Viini — massilised meeleavaldused ja nõudmised põhiseaduslike reformide järele sundisid Metternichi tagasi astuma. Ta lahkus ametist ja emigreerus esialgu väljapoole riiki. Mõne aasta pärast lubati tal tagasi tulla; ta elas Viinis kuni surmani, kuid tema otsene poliitiline mõju oli pärast 1848. aastat tunduvalt väiksem.

Pärand ja hindamine

Metternichi pärand on mitmetahuline. Ühest küljest peetakse teda meheks, kes mõtles välja ja aitas rakendada süsteemi, mis tagas suhtelist rahu ja stabiilsuse Euroopas pikka aega pärast Napoleoni sõdu. Tema oskus läbirääkida ja organiseerida diplomaatilisi liite oli erakordne. Teisalt on teda kritiseeritud selle eest, et ta takistas liberaalseid ja rahvuslikke reforme ning kasutas sunnimeetmeid sisemise poliitika stabiliseerimiseks.

Kokkuvõttes oli Klemens Wenzel von Metternich 19. sajandi üks mõjukamaid valitsejaid-diplomaate: tema otsused ja lähenemine kujundasid Euroopat aastakümneteks ning tema pärandist peegeldub tasakaal stabiilsuse ja vabaduse vahelise püsiva pingena.