Léopold I (11. september 1679 – 27. märts 1729), hüüdnimega Hea, oli Lorraine'i ja Baari hertsog alates 1690. aastast kuni oma surmani. Ta sai nime oma onu, Püha Rooma keisri Leopold I auks. Léopold oli oluline kultuuri- ja administratsioonipoliitika eestkõneleja oma vürstiriigis ning vastutav selle eest, et Lunéville'i lossi (Château de Lunéville) ehitati ja arendati hertsogi residentsiks – lossi ja sellest kujunenud õukonnakultuuri tõttu nimetatakse tihti Lunéville'it ka Lorraine'i "Versailles'iks".

Ta oli Austria Eleanori (Éléonore d'Autriche) ja Karl V Lorraine'i vanim poeg ning pärines pikka aega püsinud Lorraine'i suguvõsast, mis oli väikese Lorraine'i hertsogkonna üle valitsenud alates 1473. aastast. Léopold päris hertsogkonna juba noorena (1690), mistõttu esimesel valitsemisperioodil tegutsesid tema eest regendid ja nõuandjad, kuni ta kasvas täisealiseks ja sai hertsogina iseseisvalt valitseda.

Valitsemise ajal keskendus Léopold mitmele peamisele alale:

  • Administratsioon ja majandus – ta püüdis taastada ja parandada kohalikku haldust, soodustada majanduslikku elavnemist pärast sõdade ja okupatsioonide aega ning tugevdada oma hertsogkonna autonoomiat;
  • Kultuur ja kunst – Léopold toetas arhitektuuri ja kunstnikke, tellides Lunéville'i lossi uuendusi ja kujundust, kutsudes tööle tuntud meistreid ning kujundades õukonna, mis meelitas ligi kirjanduse, muusika ja käsitöö talente;
  • Sise- ja välispoliitika – tema sugulasussidemed Euroopas (sh abielud Prantsuse ja Austria võsukestega) aitasid säilitada tasakaalu suurvõimude vahel ja kindlustada Lorraine'i positsiooni regioonis.

Isiklikus elus abiellus Léopold 1698. aastal Prantsuse kuningliku perekonna lähimatesse kuulunud Élisabeth Charlotte d'Orléansiga. Nende peresündmusest jäi pärandiks mitu last; tähtsaim neist oli poeg Francis Stephen (1708–1765), kes sai hiljem tuntuks kui Püha Rooma keiser Francis I ja kelle järeltulijad ühendasid Lorraine'i tihedamalt Habsburgide dünastiaga.

Léopold suri 27. märtsil 1729. Tema valitsemisaeg on meeles peamiselt Lunéville'i losse ning õukondliku elu edendamise ja kohaliku elujõu taastamise kaudu. Tema pärand kestis nii arhitektuuris ja kunstis kui ka pärilussidemetes, mis mõjutasid Lorraine'i edaspidist auastet Euroopa poliitikas.