Ralph Marvin Steinman (14. jaanuar 1943 – 30. september 2011) oli Kanada päritolu immunoloog ja rakubioloog, kes töötas suure osa oma karjäärist Rockefelleri ülikoolis. Ta on tuntud eelkõige dendriitrakkude avastaja ja uurijana: töötades Zanvil A. Cohni laboris, kirjeldas ta 1973. aastal uut tüüpi immuunrakku, mida ta nimetas dendriitriks. Steinman oli juudi päritolu ja pühendas suure osa oma teadustööst sellele, kuidas immuunsüsteem tunneb ära ja vastab võõrastele ainetele ning vähirakkudele.
Avastus ja teadustöö
Steinmani avastus, et dendriitrakud toimivad võimsate antigeeni esitavate rakkudena, muutis arusaama sellest, kuidas tekib adaptiivne immuunsus. Dendriitrakud suudavad haarata väliseid antigeene, töödelda neid ja esitada tüvirakkudele (eriti T-rakkudele) koos vajalikku aktiveerivat signaaliga, mis käivitab spetsiifilise immuunvastuse. See mehhanism seletab, kuidas organism suudab eristada tervislikke ja ohtlikke aineid ning miks tekib immuunkaitse viiruste, bakterite ja kasvajarakkude vastu.
Steinmani töö laienes ka praktilistele rakendustele: tema tulemused panid aluse dendriitrakkudele suunatud vaktsiinide ja immunoteraapiate arendamisele, sealhulgas vähiimmunoteraapiale. Kuigi dendriitrakupõhiste ravimeetodite täiuslikuks realiseerimine on olnud keeruline ja aeglane protsess, on tema töö olnud võtmetähtsusega kaasaegse immunoloogia ja biomeditsiini arengus.
Nobeli auhind ja surmaga seotud asjaolud
3. oktoobril 2011 teatas Nobeli komitee, et Steinman sai poole Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemiast „dendriitraku avastuse ja selle rolli eest adaptiivses immuunsuses“. Teine pool auhinnast anti Bruce Beutlerile ja Jules Hoffmannile „nende avastuste eest seoses kaasasündinud immuunsuse aktiveerimisega“. Komitee ei teadnud teadete avaldamise hetkel, et Steinman oli kolm päeva varem, 30. septembril, surnud kõhunäärmevähki. Kuna reeglid ei luba tavaliselt auhindu postuumselt anda, kaalus komitee, mida teha. Hiljem otsustati, et kuna otsus auhinna määramise kohta „tehti heas usus“, auhinda ei muudeta.
Steinmani pere on kirjeldanud tema viimaseid päevi kui rahulikke; tema tütar on meenutanud, et ta oli eelmisel nädalal oma perega naljatanud, et ta jääb auhinna väljakuulutamiseni. Steinman ise oli varem öelnud: „Ma tean, et ma pean seda ootama. Nad ei anna seda sulle, kui sa oled surnud. Ma pean seda ootama.“
Auhinnad ja tunnustus
Steinmani teadustöö eest on talle antud mitu kõrget auhinda ja tunnustust. Neist märkimisväärsemad on:
- Albert Laskeri auhind (2007)
- Gairdneri fondi rahvusvaheline auhind (2003)
- William B. Coley auhind vähiuuringute instituudilt (1998)
Lisaks valiti ta 2002. aastal Meditsiiniinstituudi (USA) liikmeks ja 2001. aastal Rahvusliku Teaduste Akadeemia (USA) liikmeks. Need tunnustused peegeldavad tema püsivat mõju immunoloogia ja biomeditsiini valdkonnale.
Pärand
Ralph M. Steinmani töö on jätnud püsiva jälje teadusele ja meditsiinile. Tema avastus dendriitrakkudest muutis põhjalikult meie arusaama immuunsüsteemi tööpõhimõtetest ning avas uued suunad vaktsiiniarenduseks ja immuunravi uurimiseks. Kaudselt on tema ideed ja avastused mõjutanud ka tänapäevaseid immunoteraapiaid, mis püüavad mobiliseerida keha enda immuunsüsteemi kasvajarakkude vastu.
Kuigi Steinman suri suhteliselt noores eas, elab tema teadustöö edasi nii akadeemilises kirjanduses kui ka kliinilistes uurimustes, kus dendriitrakkude rolli ja kasutust immuunteraapiates jätkatakse põhjalikult uurima.