Robert Bernard Altman (20. veebruar 1925 - 20. november 2006) oli Ameerika Ühendriikide filmirežissöör. Ta sündis Kansas Citys, Missouri osariigis ja suri leukeemiasse Los Angeleses, Californias. 2006. aastal tunnustas filmikunsti ja -teaduste akadeemia tema loomingut akadeemia aupreemiaga.

Tema filmid MASH (1970), McCabe ja proua Miller (1971) ning Nashville (1975) on valitud Ameerika Ühendriikide rahvuslikku filmiregistrisse.

Varajane tee ja karjääri algus

Altman alustas oma loomingulist teekonda raadios ja telemaailmas ning töötas mitmete televisioonisariete ja reklaamide režissöörina enne täispikkade mängufilmide tegemist. Tema varasem kogemus eetris töötamisega mõjutas hilisemat oskust juhtida suurt näitlejate ja meeskonna kooslust ning kujundada keerukaid, mitmekihilisi helirekorde.

Omalaadne filmikeel ja töömeetod

Altmani stiil oli tuntud oma eksperimentaalse ja vaba lähenemise poolest. Ta kasutas sagedasti:

  • ansamblinäitlejate koosseise, kus rõhk oli kollektiivsel loo jutustamisel, mitte ühe peategelase kõrvalekaldumatul järgmisel
  • katkendeid kattuvast kõnest ja improvisatsioonist, mis tekitasid loomuliku, sageli ka kaose meenutava atmosfääri
  • pikemaid kaadreid ja vaba diegeetilise helikujunduse kasutust, et rõhutada olukordade realismi ja inimestevahelisi suhteid
  • satiirilist ja vahel iroonilist pilku institutsioonidele (sõjavägi, meedia, poliitika jne)

Olulisemad filmid ja teosed

Lisaks mainitud teostele on Altmani filmograafias mitmeid tuntud ja mõjukaid filme, mis illustreerivad tema erinevaid huvisid ja stiililisi eksperimente. Olulisemad pealkirjad hõlmavad nii 1970. aastate nüansirohkemaid draamasid kui ka hilisemaid ansamblipõhiseid romaane:

  • The Long Goodbye (1973) — noir-hõnguline ja samaaegselt dekonstrueriv lähenemine kriminaalžanrile
  • 3 Women (1977) — meditatiivne, isiklike identiteetide ja suhtepiltide uurimine
  • The Player (1992) — Hollywoodi toimimist satiiriliselt kajastav filmiline kommentaar
  • Short Cuts (1993) — mitu lugu kõrvuti, mis kujutavad Los Angelese inimeste elu ja kokkuvõlget ühiskondlikest pingetest
  • Gosford Park (2001) — ajastu- ja klassisuhete ansambelfilm, mis taas tunnustas Altmani oskust käsitleda suurt näitlejaskonda

Karjääri kõver ja tunnustused

Altmani karjääris oli nii suursuguseid hoogsaid perioode kui ka loojanguid, mille järel ta tegi tagasituleku. Ta ei olnud ainult žanritega mängiv režissöör, vaid ka mõjukas mõtleja filmikeele osas. Tema panust on laialdaselt tunnustatud nii filmifestivalidel kui ka ametlikes auhindades — kõrgeimaks tunnustuseks jäi talle 2006. aastal antud akadeemia aupreemia.

Pärand ja mõju

Altmani mõju ulatub tänapäeva sõltumatu ja autorifilmi traditsioonini: tema ansamblipõhine jutustamine, dialoogi loomulikkus ja eksperimentaalne helikasutus on mõjutanud paljusid hilisemaid režissööre ja stsenaariumikirjutajaid. Temast räägitakse sageli kui režissöörist, kes lähendas filmielu sotsiaalsele realismile ja laiendas, mida mängufilm üldse võib olla.

Isiklik elu ja surm

Altman töötas kogu elu välja iseloomuliku režii- ja jutustamisstiili ning tema privaatsus oli suhteliselt kaitstud avalikkuse ees. Ta suri 20. novembril 2006 leukeemiasse Los Angeleses, Californias, jättes maha rikkaliku ja mõjuka filmipärandi, mida uuritakse ja tähistatakse ka tänapäeval.