Wilhelm Reich: Austria-Ameerika psühhiaater, orgonoomia ja vastuolud

Wilhelm Reich — Austria-Ameerika psühhiaater ja orgonoomia looja: avastused, pseudoteaduslikud vaidlused, skandaalid ja pärand.

Wilhelm Reich (24. märts 1897 – 3. november 1957) oli Austria-Ameerika psühhiaater ja psühhoanalüütik. Ta õppis meditsiini ja töötas 1920. aastatel Viinis Sigmund Freudi ringkonnas, olles üheks silmapaistvamaks varases freudlikus liikumises. Reich andis olulise panuse psühhoanalüüsi teooriasse, eriti isiksuse ja karakteri mõistmisse (tema tuntum teos selles valdkonnas on Charakteranalyse, originaalis 1933; ingliskeelne väljaanne alustas levima 1945 ja edaspidi). Tema varasemad mõtted ja kirjutised leidsid uue tähelepanu 1960. ja 1970. aastate seksuaalrevolutsiooni aktivistide seas ning mõjutasid seksuaalhariduse ja sotsiaalse kriitika voogusid.

Poliitiline tegevus ja teaduslik suund

1920ndatel osales Reich aktiivselt tolleaegsetes sotsiaalsetes ja poliitilistes liikumistes. Aastal 1927 astus ta kommunistlikku parteisse ning asutas seal Seksuaalpoliitika rühma ("SexPol"), mille eesmärgiks oli edendada seksuaalharidust, rasestumisvastaseid vahendeid ja võitlust seksuaalse repressiooni vastu eelkõige töölisklassi hulgas. Tema arvamused seksuaalsuse ja ühiskonna vahelisest seosest tekitasid vaidlusi nii parteis kui ka psühhoanalüütilistes ringkondades: 1933. aastal visati ta parteist välja ja 1934. aastal eraldati ta paljudest psühhoanalüütilistest organisatsioonidest.

Orgonoomia ja "orgon"

Pärast lahkumist traditsioonilisematest institutsioonidest suundus Reich uurima inimpsüühika ja bioloogiliste protsesside seoseid. Ta hakkas 1930. aastatel arendama ideed, mille ta hiljem nimetas "orgonoomiaks" — teooriaks elujõust või "orgonist", mida ta pidas universaalseks elujõu vormiks. Selle teooria keskseks praktikaks sai orgonakogujate ehk orgone accumulator ehitamine: lihtsate materjalikihtide vaheldamise teel olevad kapid, mille pidi koguma ja intensiivistama orgoniteraapia jaoks. Reich katsetas ka nn "pilvepurustajat" (cloudbuster), mida ta kasutas väidetavate ilmamuutuste mõjutamiseks, ning tegi mitmesuguseid bioloogilisi katseid ja vaatlusuid, sealhulgas bionide uurimist — kõik need lähenemised jäid teaduslike tõendite ja replitseerimise puudumise tõttu väga vastuoluliseks.

Rasked vaidlused ja kohtuprotsess

Reichi hilisemad väited, eriti seos orgoniga ja väited selle kasutamisest vähi ravi otstarbel, kutsusid esile jõulise vastuse. 1947. aastal avaldas ajakirjanik Mildred Edie Brady artiklid ajakirjades Harper's ja The New Republic, milles ta kritiseeris Reichi ideid ja rõhutas teaduslikku kontrolli ning metoodika puudujääke; üks artiklitest kandis pealkirja "The Strange Case of Wilhelm Reich" ja tegi Reichist üldsuses kohaolulise kujundi. Toidu- ja ravimiamet (FDA) leidis hiljem, et Reichi orgoniga seotud tooted ja väited moodustavad "esimese astme pettuse". FDA töötas välja kohtulikud ettekirjutused, mille eesmärk oli takistada orgoniseadmete ja nendega seotud kirjanduse saatmist osariikide vahelises kaubanduses.

1956. aastal otsustas Reich FDA ettekirjutusi eirates jätkata materjalide levitamist ja varustuse kasutamist; selle eest arreteeriti ta ja mõisteti kohtulikult süüdi kohtumääruse rikkumises ning talle määrati kaheaastane vanglakaristus. Kohtus määrati ka konfiskeerimine ning osa tema materjalidest ja instrumentidest hävitati; juhtum tõi kaasa ka seda, et osa tema väljaannetest hävitati (raamatute põletamine ja muu hävitamine toimusid 1950ndatel seoses ettekirjeldustega). Reich suri 3. novembril 1957 (60-aastasena) Ameerika Ühendriikide vanglas Lewisburgis, Pennsylvanias.

Orgonon ja muuseum

Pärast USAsse immigreerumist asutas Reich oma kodu ja uurimiskeskuse nimega "Orgonon" Rangeley's, Maine'is, mis hõlmas 175 aakrit (ligikaudu 71 ha). Seal asusid tema kodu, laboratooriumid ning uurimiskeskus ning hiljem ka tema matmispaik. Praegu on see ala avatud avalikkusele kui Wilhelm Reichi muuseum, kus on säilinud osa tema töödest, isiklikest materjalidest ja arhivalia. Muuseumi eesmärk on säilitada ajaloolist konteksti ning pakkuda võimalust tutvuda nii Reichi elu, ideede kui ka tema vastuolulise pärandiga.

Pärand ja hinnangud

• Reichi pärand on tugevalt kahepoolne: ühel pool on tema varasemate psühhoanalüütiliste töösuhete ja sotsiaalse aktivismi mõju — eriti tema kirjutised, mis kritiseerisid seksuaalset repressiooni ja sidusid psühholoogilised nähtused suuremate ühiskondlike protsessidega (näiteks teos The Mass Psychology of Fascism) —, ning mõju 1960.–70. aastate seksuaalpoliitilistele liikumistele;
• teisel pool seisneb tugev teaduslik kriitika: paljud Reichi hilisemad ideed, eriti orgonoteooria ja väited vähi ravi kohta, on kantud pseudoteaduse ja ebausaldusväärsete eksperimentide kategooriasse. Teaduslik ühiskond ei ole kinnitanud orgoni olemasolu ega selle ravivaid omadusi.

Kuigi Reichi tööid ja meetodeid on laialdaselt kritiseeritud ning tema juhtum on sageli toodud näitena teaduse ja pseudoteaduse piiride selgitamisel, jääb ta ajalukku märgilisena — nii uuendusliku ja mõnikord etteheitvalt ulatusliku mõtlejana kui ka hoiatava näitena teadusliku meetodi rikkumisest ja institutsioonilisest vastusest. Tema elu lugu köidab jätkuvalt nii ajaloohuvilisi, psühholoogia ja kultuuriuurijaid kui ka alternatiivsete liikumiste huvilisi.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Wilhelm Reich?

K: Millega ta 1920. aastatel tegeles?

K: Kuidas tema tööd taasavastati?

K: Milliseid uuringuid ta alustas pärast seda, kui ta visati psühhoanalüüsi organisatsioonidest välja?

K: Kuidas ta petturina paljastati?

K: Mis juhtus pärast seda, kui ta rikkus FDA poolt saadud ettekirjutust?

Otsing