Armeekindral John Joseph "Black Jack" Pershing (13. september 1860 - 15. juuli 1948) oli Ameerika Ühendriikide armee kindralohvitser. Ta juhtis Ameerika ekspeditsioonivägesid I maailmasõjas. Pershing on ainus isik, kes on oma eluajal saanud kõrgeima auastme Ameerika Ühendriikide armees. See auaste on tuntud kui armeekindral. (1976. aastal vastu võetud kongressi tagasiulatuva dekreediga ülendati George Washington samasse auastmesse, kuid kõrgema teenistusastmega). Pershingil on Ameerika Ühendriikide esimene ohvitseride teenistusnumber (O-1). Ameerika kindralite põlvkond, kes juhtis Ameerika Ühendriikide armeed Euroopas Teise maailmasõja ajal, pidas teda mentoriks. Nende hulka kuuluvad George C. Marshall, Dwight D. Eisenhower, Omar N. Bradley ja George S. Patton.
Pershing sündis Laclede'i lähedal Missouri osariigis ja lõpetas United States Military Academy (West Point) 1886. aastal. Tema varajane teenistus hõlmas tööd lääne piiril, kus ta osales indiaanivastastes kampaaniates ning teenis ratsaväeüksustes, sealhulgas kuulsas 10. ratsaväes (nn "Buffalo Soldiers"), mis on tihti toodud kui põhjuseks tema hüüdnimele Black Jack (hüüdnime päritolu on tõlgendatud erinevalt, kuid see seostub tema teenistusega Aafrika‑Ameerika väeosade kõrval).
Pershing teenis aktiivselt ka Hispaania‑Ameerika sõjas ja Filipiinide konfliktides, kus ta andis olulise panuse operatsioonide planeerimisse ja juhtimisse. 1916.–1917. aastal juhtis ta Ameerika karistusretke Mehhikos, mida tuntakse kui Pancho Villa vastast ekspeditsiooni — eesmärgiks oli tabada relvajõudude rühmitust, kuid Villa tabamine ebaõnnestus.
Kui Ameerika Ühendriigid astusid I maailmasõtta, määrati Pershing 1917. aastal Ameerika ekspeditsioonivägede (American Expeditionary Forces, AEF) ülema kohale Euroopas. Ta jäi kindlaks oma põhimõttele, et Ameerika väed peaksid tegutsema iseseisva armee koosseisus ega tohi lihtsalt liitlassõdurite üksusteks hajutada. Tema juhtimisel laienes USA relvajõud kiiresti, instrueeriti ja varustati üle miljoni sõduri ning AEF mängis otsustavat rolli Sahme‑Mihiel'i ja Meuse‑Argonne'i rindelahingutes, mis aitasid nõrgestada Saksa positsioone lõpus 1918. aastal.
Pershing sai pärast sõda 1919. aastal kõrgeima auastme Ameerika armees (armeekindral) ning hiljem teenis ta ka armee staabiülema ametikohal aastatel 1921–1924. Ta jäi aktiivseks sõjaväelise mõtteviisi ja sõjalise väljaõppe arendamisel ning tema taktikalised ja organiseerimisprintsiibid mõjutasid tugevalt järgmise põlvkonna Ühendriikide üldjuhte.
Pershingi pärand hõlmab nii sõjalisi saavutusi kui ka juhtimispõhimõtteid: ta rõhutas tugevust, distsipliini, professionaalset väljaõpet ja rahvusvahelist koostööd liitlastega. Tema elu ja teenistus on jätnud püsiva jälje USA sõjaväe ajalukku ning teda mäletatakse kui ühte riigi mõjukamaid sõjalisi juhte 20. sajandi alguses.
Pershing suri 15. juulil 1948 Washingtonis ning on maetud Arlingtoni rahvuslikku kalmistusse. Tema nimel on mitmeid monumente, baase ja tänavaid ning tema kirjutised ja memuaarid on olnud allikaks uurimustele I maailmasõja juhtimisest ja Ameerika sõjalistest arengutest.
