London, Chatham and Dover Railway (LCDR) – Kagu-Inglismaa raudtee ülevaade

Ülevaade London, Chatham and Dover Railway'ist (LCDR): ajalugu, liinid, konkurents South Eastern Railway'ga, pankrot ja 1898. aasta koostöö — Kagu-Inglismaa raudtee lugu.

London, Chatham and Dover Railway (LCDR) oli Kagu-Inglismaa raudtee-ettevõte (registreeritud 1. augustil 1859). Varem kandis see nime East Kent Railway. LCDR rajati, et ühendada London Kenti põhjaja idaosaga ning tagada ühendused pealinna ja viktoriaanliku puhkuse- ning sadamalinnade (nt Dover, Margate, Ramsgate) vahel.

Ajalugu ja areng

LCDR kasvas välja varasemast East Kent Railway'st ning 1850.–1860. aastatel laiendas järk-järgult oma võrgustikku. Ettevõtte eesmärk oli konkureerida olemasolevate firmadega ja pakkuda alternatiivseid ühendusi Lõuna-Ida-Inglismaal. Raudtee ehitas nii kiir- kui ka kohalikke liine ning osales ka sadamade ja parvlaevaliikluse teenuste toetamisel Doveri kaudu mandrile ja Euroopasse suunduva liikluse jaoks.

Võrgustik ja teenused

LCDR-i liinid läbisid Londonit ning Kenti põhja- ja idaosa, olles oluline osa Suur-Londoni pendelrongide võrgustikust. Teenused hõlmasid nii igapäevaseid pendelkoppi Lontoo suunas kui ka kaugemaid liine, mis teenindasid rantšoparvlaevaliiklust ja turismisihtkohti rannikualadel.

• Peamised piirkonnad, mida LCDR teenindas: Rochester, Chatham, Canterbury, Dover ning rannikuäärsed sihtkohad.
• Liinid ühendasid kohalikke tööstus- ja sadamalinnu pealinnaga, võimaldades nii kaubaveo kui reisijate liikumist.

Finantsraskused ja konkurents

Raudtee oli kogu oma ajaloo vältel sageli keerulises finantsseisus. Ettevõte sattus 1867. aastal pankrotti, kuid suutis seejärel tegevust jätkata. Suured raskused tulenesid osaliselt intensiivsest konkurentsist ja teenuste dubleerimisest South Eastern Railwayga (SER), kelle liinid kattusid palju LCDR-i marsruutidega. Konkureerimine tähendas sundi teenuseid laiendada ja kulutusi suurendada, mis omakorda koormas ettevõtte rahalist olukorda.

1898. aastal sõlmiti kokkulepe, mille tulemusel hakati kahe firma teenuseid järjest tugevalt koordineerima — see viis praktiliselt ühiseks tööks, mis tutvustas ühist haldus- ja liinikorraldust. Tulemuseks oli, et mõlema ettevõtte tulud hakkasid mõningal määral ühendatult teenima sama võrku South Eastern and Chatham Railway nime all, kuigi ametlik mastaapne täielik ühinemine jäi formaalselt tegemata ja mõlemad jäid eraldi juriidilisteks üksusteks.

Ühinemine ja lõppfaas

Vaatamata töökoostööle püsisid SER ja LCDR eraldi ettevõtetena kuni 20. sajandi esimese kümnendi lõpuni. Lõpuks, vastavalt 1921. aasta raudteeseadusele, liideti suurem osa Briti eraettevõtteid 1923. aasta raudteegrupistamise käigus ja 1. jaanuaril 1923 said mõlema raudtee võrgud osaks Lõuna-Raudteest (Southern Railway). See tähendas paljude LCDR-i funktsioonide ja liinide integreerimist uude suuremasse süsteemi.

Pärand ja tähendus

LCDR pärand on mitmekesine: paljud ettevõtte algselt rajatud liinid on tänaseni kasutuses osana tänapäevasest raudteevõrgust ning aitasid kujundada Kenti ja Londoni vahelisi transpordisuundi. Samal ajal peegeldab LCDR lugu 19. sajandi raudteeäris valitsenud tugevat konkurentsi, ambitsioone ja rahalist riski. Mõned haru- ja kõrvalliinid suleti hiljem ning osa neist kadus raudteevõrgustiku ümberkorralduste ja 20. sajandi suurtööstuse muutuste käigus; teisalt on säilinud ka muinsuskaitsealaseid ja ajaloolisi jäänuseid, mis huvitavad raudteeajaloo uurijaid ja hobientusiastide rühmi.

Koondvõimsus: LCDR näitab, kuidas regionaalsed raudteed aitasid Ühendkuningriigis ühendada linnu ja sadamaid, soodustada pendel- ja kaugreise ning millised on olnud finantsilised ja strateegilised väljakutsed raudteeettevõtete ajaloos.

Otsing