Muhammed Zafar Iqbal (bengali: মুহম্মদ জাফর ইকবাল; sündinud 23. detsembril 1952) on Bangladeshi ulme- ja lastekirjanduse autor. Ta on Shahjalali Teadus- ja Tehnoloogiaülikooli arvutiteaduse ja tehnika professor ning töötab ka selle ülikooli elektri- ja elektroonikainseneri osakonna juures. 1971. aasta vabadussõja ajal pidi ta põgenema; pärast sõda naasis ta Bangladeshi ja jätkas nii akadeemilist kui kirjanduslikku tegevust.
Iqbal on tuntud eelkõige noortele ja lastele suunatud teoste ning ulme kirjutajana. Tema looming hõlmab romaane, novelle, lühijutte ja populaarteaduslikke tekste, kus tihti kohtuvad teaduslikud ideed, fantaasia ja huumor. Tema raamatud on saanud laialdast lugejaskonda Bangladeshis ning mõjutanud paljusid noori huvi tundma teaduse ja tehnika vastu.
Lisaks akadeemilisele tööle ja kirjanduslikule tegevusele tegutseb Iqbal aktiivselt teaduse populariseerijana: ta kirjutab kolumne, esineb avalikel ettekannetel ning julgustab noori loovalt ja kriitiliselt mõtlema. Tema panus haridusse ja noorsootöösse on teinud temast mõjukama häälе Bangladeshi intellektuaalses ja kultuurilises elus.
Tema teoste ja tegevuse eest on Iqbal saanud tunnustust nii lugejatelt kui ka akadeemilistelt ringkondadelt. Ta jätkab õpetamist ja kirjutamist ning on püsivalt seotud noorte hariduse ja teadushuvi edendamisega.
