Lennunavigatsioon — määratlus ja tüübid (VFR ja IFR)

Lennunavigatsioon – mis see on ja millised on VFR ja IFR tüübid? Selged definitsioonid, erinevused, reeglid ja ohutusnõuded pilootidele.

Aeronavigatsioon on navigeerimine lendamise ajal. Seda kasutavad lennukipiloodid, et teada oma täpset asukohta ja leida oma tee. See on oluline, sest kui nad eksivad, võivad nad sattuda mägedesse või lennata ohtlikku piirkonda või ei leia maandumiskohta. Lennunavigatsiooni on üldiselt kahte tüüpi, sõltuvalt ilmastikuoludest. Hea ilmaga navigeerivad piloodid end visuaalselt kaartide abil. Kui aga ilm on halb ja nad ei näe maad, kasutavad nad spetsiaalseid raadionavigatsiooniseadmeid või neid navigeerib lennujuht. Esimest navigatsiooniliiki nimetatakse VFR-navigatsiooniks (visuaalsed lennureeglid). Teine on IFR-navigatsioon (instrumentaallennureeglid).

VFR (visuaalsed lennureeglid)

VFR tähendab, et piloot navigeerib peamiselt visuaalsete maamärkide ja kaartide abil ning hoiab kontakti väliste nähtuste ja maapinnaga. VFR-i kasutamiseks peavad ilm ja nähtavus olema teatud miinimumide piires (pilvepiir ja nähtavuse kaugus), mis on määratud riiklike lennuhaldusreeglitega.

• Põhijooned: piloot vastutab ise kollisioonide vältimise ja marsruudi hoidmise eest („see-and-avoid“ põhimõte).
• Vajalikud oskused: head suunataju, kaartide lugemine ja maamärkide äratundmine.
• Tüüpiline varustus: visuaalsed kaardid, kompass, põhilised instrumentid, raadioside, tranponder.
• Kus kasutatakse: väiksematel kohalikel lendudel, VFR-koolitustel ja heas ilmas reisilendudel.

IFR (instrumentaallennureeglid)

IFR tähendab, et piloot navigeerib peamiselt lennu- ja raadiosüsteemide abil ning võib lennata ilma visuaalse kontaktita maapinnaga. IFR-i kasutatakse siis, kui ilm on kehv, pilvistes tingimustes või kui lennuohutus nõuab juhtimist õhuruumi kaudu.

• Põhijooned: lennujuhtimine (ATC) annab marsruudi ja hoiab lennukeid üksteisest eraldi; piloot järgib instrumenteeritud marsruute ja protseduure.
• Vajalikud oskused ja load: piloot peab omama vastavat instrumendilubamist (instrument rating) ja lennukis peab olema nõutud navigatsiooniseadmed.
• Tüüpiline varustus: altmeeter, kunstlik horisont (attitude indicator), suunanäitaja, raadionavigatsioon (VOR, NDB), GNSS/GPS, raadioside, transponder ja sageli ka ILS- või RNAV-vastuvõtud.
• Kus kasutatakse: lennuettevõtetes, suurte vahemaade läbimisel, madalate pilvepiiride või piiratud nähtavuse korral.

Peamised erinevused ja ohutuse aspektid

• Vastutus ja lahendused: VFR‑i puhul on piloot ise peamine ohutusvastutaja; IFR‑i puhul annab lennujuhtimine marsruudi ja tagab eraldamise teiste lennukitega kontrollitud õhuruumis.
• Ilmastiku nõuded: VFR nõuab piisavat nähtavust ja pilvevaba ruumi; IFR lubab lennata pilve sees ja vähese nähtavuse korral, kasutades instrumente.
• Planeerimine: IFR-lennud nõuavad tavaliselt IFR-lennuplaani esitamist; VFR-marsruudid võivad mõnes õhuruumis samuti nõuda lennuplaani või väljumishoiatust.
• Varustus: IFR nõuab täiendavat varustust ja standardiseeritud instrumentaallähteid ning -lähenemisi; VFR‑lennul on varustus tavaliselt lihtsam, kuid ohutuse tagamiseks soovitatakse kaasa võtta põhilisi navigatsiooni- ja sideseadmeid.

Navigeerimisvahendid ja tehnoloogiad

Tänapäeval kombineeritakse visuaalset navigeerimist ja instrumente. Levinud abivahendid:

• GNSS/GPS — satelliitpõhine positsioneerimine ja RNAV-protseduurid.
• VOR ja NDB — traditsioonilised raadionavigatsioonimõõtjad.
• ILS — täppislähenemissüsteem maandumiste jaoks halbade ilmastikuolude korral.
• FMS (Flight Management System) ja kaasaegsed ekraanid — marsruudi juhtimine ja navigeerimise automatiseerimine.
• Transponderid ja ADS‑B — positsiooni edastamine lennujuhtimisele ning teistele õhusõidukitele.

Praktilised nõuanded piloodile

• Kui ilm muutub halvemaks kui VFR-miinimumid, tuleb kaaluda kohe pöördumist IFR-i (kui sobiv kvalifikatsioon ja varustus olemas) või maandumist lähimasse sobivasse ootesseisukohta.
• Alati planeeri alternatiivmaandumiskoht ja kontrolli ilmaprognoose enne starti.
• Õpi ära põhilised instrumentaalsed protseduurid ning hoia side lennujuhtimisega, kui lendad kontrollitud õhuruumi.
• Pidage meeles inimfaktorid: väsimus ja stress mõjutavad navigeerimisotsuseid — lihtne plaan ja selge situatsiooniteadlikkus suurendavad ohutust.

Õiguslik ja koolituslik taust

Riiklikud lennureeglid määravad VFR-ile ja IFR-ile nõuded: näitajad, varustus, lennuplaanid ja pilootide litsentsid. IFR-i lennuks on tavaliselt vajalik instrumendilubastus ning lennuk peab vastama instrumentlenduse varustuse standarditele. Samuti on olemas eri tasemega õhuruumid (kontrollitud ja mittetäielikult kontrollitud), kus kehtivad erinevad nõuded VFR- ja IFR-lendudele.

Kokkuvõttes on VFR ja IFR kaks põhilist lähenemist lennunavigatsioonile. VFR sobib heade ilmastikuolude ja lühemate reiside jaoks, IFR võimaldab turvalist lennukäitlust halvema ilma ja tiheda lennuliikluse tingimustes, kuid nõuab rohkem varustust ja kvalifikatsiooni. Mõlema tüübi tundmine ja õige otsustamine lennu ajal on hädavajalik õnnetuste ennetamiseks ja turvaliseks lendamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on aeronavigatsioon?

K: Miks on aeronavigatsioon oluline?

K: Kuidas navigeerivad piloodid end heades ilmastikutingimustes?

K: Mis juhtub, kui lennates on halb ilm?

K: Millised on kaks liiki lennunavigatsiooni vastavalt ilmastikutingimustele?

K: Miks kasutavad piloodid navigeerimiseks raadionavigatsiooniseadmeid?

K: Milline on oht, kui lennates ei kasutata aeronavigatsiooniseadmeid?

Otsing