Can-can (kankaan) – definitsioon ja ajalugu
Can-can (kankaan) – avasta prantsuse muusikasaalide vallatu naistantsu päritolu, 1830.‑ndatest, Moulin Rouge'i staaridest ja Jacques Offenbachi kuulsatest rütmidest.
Can-can (ka cancan või Can Can) on lavamuusikast ja kabareest tuntud hoogne rida- ja koreograafiline tants, mida ajalooliselt esitasid peamiselt naistantsijad. Traditsiooniliselt kanti selle juures pikkade seelikute, alusseelikute ja mustade sukkadega kostüüme, mis 19. sajandi lõpuks kujunesid can-can’i tüüpiliseks riietuseks. Can-can hakkas levima Pariisi madalama klassi tantsusaalides umbes 1830. aastatel ning sai 19. sajandi lõpus, eriti Pariisi Montmartre’i ja Montparnasse’i kabareedes ning tantsusaalides, suurt populaarsust. 1890. aastate tantsijad, nagu La Goulue ja Jane Avril, teenisid oma kuulsate lavapersoonade ja oskuslike esinemiste eest kõrget tasu, esinedes nii Moulin Rouge'is kui ka mujal. Prantsuse teise impeeriumi ja fin de siècle'i perioodi naistantsijad arendasid välja hästikujundatud ja sageli provokatiivseid kankaaniliikumisi.
Ajaloost ja päritolust
Can-can'i juuri võib otsida 19. sajandi alguse Prantsusmaa tantsukatlastest ja rahvatantsudest — eriti rivi- ja kvartidiilidest, kust võeti üle kiire rütm ja koordineeritud ridades liikumine. Algusaegadel oli can-can pigem rahvarohke ja pöörlev tants, mis hiljem kabareekultuuris lavastatud show’ks ja varieteetantsuks vormus. Tantsu populaarsus kasvas läbi 1850.–1890. aastate, kui Pariisi meelelahutustänavade kabareed ja muusikisaalid muutusid rahvusvaheliselt tuntuks.
Liikumised ja tehnika
- Kõrgused ja löögid: tüüpilised on kõrged jalatõsted (grand battement), jalakõrgused põlvest või puusast, jalavigastused ja löögid.
- Ridades koreograafia: tantsijad esinevad sageli paralleelsetes ridades (chorus line), luues sümmeetria- ja rütmimustreid.
- Akrobaatika: kartwheels, splitid ja akrobaatilised trikid on can-can’is tavalised ning lisavad laval energiat ja skandaalsust.
- Külgkõnnid ja pöörded: liikumine rõhutab dünaamikat, kiireid pöördeid ning kehaväljendust.
Rõivad ja lavaline väljanägemine
Can-can’i kostüümid olid mõeldud nii visuaalseks efektiks kui ka trikkide hõlbustamiseks: mitmekihilised petticoat-stiilis alusseelikud, tihedalt vormivad korsettlaagid, mustad või värvilised sukkpüksid ning vahel dekoratiivsed säärisesemed. Just seelikute ja alusseelikute üleslehvitamine oli osa šõust ning tekitas publikus nõnda šokeeriva kui ka vaimustava mulje.
Muusika
Can-can’i tuntud muusikaline kujundaja on saksa-prantsuse helilooja Jacques Offenbach, kelle ooperi-kreeatsioonist Orpheus allilmas pärit «Galop» ehk tuntud kui «Galop infernal» on saanud can-can'i muusikalise sümboliks. See kiire ja rütmikas meloodia on mitmete arranžeeringute kaudu jõudnud orkestrite, klaveri ja akordionide repertuaari ning seda esitakse sageli polü- või lihtsustatud kujul võimendamaks tantsu hoogu.
Kultuuriline mõju ja pärand
Can-can on olnud oluline osa Pariisi kabareekultuurist ning see on mõjutanud muusikale, teatrile, balleti, filmile ja moeetendustele. Tantsu kuju ja visuaalne stiil on kandunud rahvusvaheliselt: can-can'ist on saanud nii sümbol Prantsuse kabareele kui ka populaarne tantsuvõte filmides ja lavashow’des. Tänapäeval esinevad can-can-rühmades nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud versioonid, kombineerides ajaloolist rekvisiiti kaasaegse koreograafiaga.
Vaated ja vastuolud
Algusaegadel tõid can-can’i etteasted sageli kaasa moraalivaimustuse ja avaliku diskussiooni — tants oli paljudele vaatajatele liiga provokatiivne ning põhjustas kohalike omavalitsuste ja politsei sekkumist. Samas andis can-can paljudele naistantsijatele võimaluse eneseväljenduseks ja sissetulekuks. Tänapäeval vaadeldakse can-can’i nii teatri- ja tantsuloo kui ka ajaloolise popkultuuri nähtusena, mille juured peegeldavad 19. sajandi linnakultuuri ning meelelahutuse muutumist.
Kus praegu näha
Can-can’i võib tänapäeval näha nii temaatilistes Pariisi kabareedes, muuseumietendustes, festivali- ja teatrietendustes kui ka rahvusvahelistes tantsufestivalides. Paljud trupid esitavad rekonstrueeritud ajaloolisi koreograafiaid, teised taasleiavad can-can’i uue ja kaasaegse vormina.
_1895-6.jpg)

1895. aasta plakat
Küsimused ja vastused
K: Mis on purk-turk tants?
V: Can-can-tants on muusikasaalis toimuv tants, mida tantsivad pikki seelikuid, alusseelikuid ja musti sukki kandvad naistantsijad.
K: Kus tantsiti can-can'i esimest korda?
V: Esimest korda tantsiti can-can'i Pariisis Montparnasse'i madalate klasside tantsusaalides umbes 1830. aasta paiku.
K: Kes olid 1890. aastate kuulsad can-can-tantsijad?
V: 1890. aastate kuulsate can-can-tantsijate hulka kuuluvad La Goulue ja Jane Avril, kes said Moulin Rouge'is ja teistes kohtades esinemise eest kõrget palka.
K: Kes töötas välja erinevad can-can'i liigutused?
V: Prantsuse teise impeeriumi ja fin de siècle'i naistantsijad töötasid välja mitmesugused can-can'i liigutused.
K: Milline on kõige levinum meloodia, mida kan-kaniga mängitakse?
V: Galop Jacques Offenbachi teosest "Orpheus allilmas" on kõige sagedamini mängitud kaan-kaniga.
K: Kas kaan-kaniga on kunagi tehtud ka filmi?
V: Jah, can-can'ile tehti 1960. aastal Ameerika film "Can Can", milles mängisid Frank Sinatra ja Shirley MacLaine ning mille muusika autoriks oli Cole Porter.
K: Mis vahe on can-can-muusika lihtsustatud ja arenenumal kujul?
V: Can-can-muusika arenenum vorm "Can-Can (Orpheus allmaailmas)" esitatakse akordionil, samas kui lihtsustatud vormi ei ole täpsustatud.
Otsige