Claque: organiseeritud aplaus, vilistamine ja väljapressimine ooperis
Claque: ooperi organiseeritud aplaus, vilistamine ja väljapressimine — ajalugu, skandaalid ja mõju etendustele. Avasta legendid, juhtumid ja tagamaad.
Claque (hääldus: 'klapp') on väike, tavaliselt organiseeritud publikugrupp ooperimajas või teatrietendusel, kes eelnevalt kokku lepitud viisil kas plaksutab valjult (aplodeerivad), karjub toetuseks või vastupidi vilistab ja solvab konkreetset esitajat ("buu"). Claque’i eesmärk on mõjutada ülejäänud publiku reaktsioone ja seeläbi kunstilise edetabeli või esineja mainet suunata.
Ajaloost ja levikust
19. sajandil oli ooperietendustel claque tavaline nähtus. Mõnikord tellisid laulu- või esinejameelitajad grupi, kes istus ooperimaja tagumises osas ja plaksutas või hõiskas entusiastlikult pärast etteastet, et innustada ka teisi publiku liikmeid kaasa minema. Teisalt kasutati claque’i ka väljapressimiseks: rühm võis nõuda maksu, vastasel juhul vilistati ja tegutses häirivalt.
Claque’i tegevus võis olla organiseeritud väga täpselt: vahel oli olemas koordinaator ehk juht, kelle korraldusel toimus aplodeerimine, vilistamine või muud taktikalised sõlmpunktid etenduse sees. Selline toimimine oli osa tollasest teatrikultuurist, kus publiku avalik reaktsioon mängis suurt rolli esinejate karjääri kujunemisel.
Tuntud juhtumid ja väljapressimine
Väga sageli pidi laulja või lavastaja claque’ile raha maksma, et saada positiivset toetust. Kui makseid ei toimunud, vilistas rühm ja tekkis ebameeldiv tagajärg — selgelt väljapressimise sarnane olukord. Kuulus näide on see, et kui 20. sajandi alguses keeldus maailmakuulus tenor Enrico Caruso Napolis claque’ile altkäemaksu maksmast, siis vilistasid nad tema suure aaria "Una furtiva lagrima" ajal.
Rollid ja meetodid
- Claque’id võisid koosneda positiivsetest toetajatest, kes olid spetsiaalselt palgatud ülesandeks aplodeerida ja hõisata.
- Mõnel korral oli olemas ka vastupidine roll — vilistajad ja kriitikud, kelle ülesanne oli mõne esineja või lavastuse hävitamine.
- Taktika võis hõlmata sihikindlat plaksutamist, hõikamist, naeru, nutmist või vilistamist kindlatel etenduse hetkedel, et juhatada publiku emotsionaalne reaktsioon.
Muutused ja tänapäev
20. sajandi jooksul claque’ide tähtsus vähenes — selle põhjuseks olid muuhulgas teatrikorra muutused, rangeim julgeolek, professionaalse kriitika tõus ja ühiskondlikud muutused publiku käitumises. Tänapäeval on otsene claque’ide palgamine ooperis haruldane ja tihti taunitud, kuid sarnaseid ilminguid võib leida muudes valdkondades.
Paralleele võib tõmmata publikut mõjutavate tegevustega filmimaailmas, poliitilistel üritustel või veebikeskkondades (nt astroturfing ehk kunstlik meeleavaldus internetis). Samuti ilmnevad sarnased praktikad spordiväljakutel, kus fännigrupid koordineerivad režiime ja hääleavaldusi.
Spordifännide sarnasused
Jalgpalli ja teiste spordialade fännirühmad teevad mõneti sarnast asja, ent enamasti ilma otsese rahalise tellimuseta. Fännide organiseeritud hõiskamine, vilepuhumine ja provotseerimine on osa spordikultuurist ning sellega kaasnevad sageli kuritarvitused ja rivaalitsemine. Nii on tavaline, et klubid ja korraldajad püüavad hoida võõrsil viibivad fännid eraldi ning piiravad segaduse tekitamise võimalusi.
Õiguslikud ja eetilised aspektid
Claque’i kasutamine võib olla eetiliselt küsitav ja mõnel juhul ka ebaseaduslik, eriti kui tegemist on väljapressimise või korruptsiooniga. Teatrid ja ooperimajad on tänapäeval üldjuhul teadlikud riskidest ning rakendavad turva- ja korraldusmeetmeid, et vältida lavatagust manipuleerimist publiku reaktsioonidega.
Kuidas ennetatakse?
- piletimüük ja istekohtade kontroll, et raskendada organiseeritud rühmade kokkulangemist;
- sisemine reeglistik ja turvameetmed, mis takistavad ettekavatsetud häirimist;
- publiku teadlikkuse tõstmine — avalikkuse taunimine ja läbipaistvus vähendavad sellise käitumise sotsiaalset aktsepteeritust.
Kuigi claque kui 19. sajandi nähtus on suurel määral taandunud, on selle põhiolemus — püüe mõjutada avalikku arvamust ja publiku käitumist — siiani aktuaalne mitmetes avaliku eluga seotud valdkondades.
Küsimused ja vastused
K: Mis on klausuur?
V: Claque on väike grupp inimesi ooperimajas, kes tahtlikult kas plaksutavad valjusti või karjuvad buhh'd konkreetsele lauljale.
K: Kuidas kasutati 19. sajandil claque'i?
V: 19. sajandil maksis keegi, kellele üks laulja meeldis ja kes soovis, et ta saaks palju aplausi, rühm inimesi, kes istusid ooperimaja tagumise osa lähedal ning plaksutasid ja karjusid entusiastlikult, kui see laulja oli laulu lõpetanud. See julgustas ülejäänud publikut samuti kõvasti plaksutama. Mõnikord maksti neile ka vastupidise tegevuse eest, et laulja laulmise järel vilistaks ja buhiksid.
K: Mis juhtus, kui laulja keeldus claque'ile raha maksmisest?
V: Kui laulja keeldus claque'ile raha maksmast, sikutasid nad laulmise ajal šantaažina.
K: Kuidas on jalgpallivõistlused sarnased?
V: Jalgpalli ("jalgpalli") mängudel teevad fännirühmad palju, et aplodeerida või irvitada teatud mängijatele, ilma et neile makstaks nagu ooperis. Ka rivaalitsevate fännigruppide vahelised solvangud on tavalised. Klubid on kohustatud hoidma võõrsil olevad fännid kodufännidest erinevates sektsioonides.
K: Milliseid solvanguid esineb jalgpallivõistlustel?
V: Jalgpallivõistlustel esinevad solvangud nii mänguametnike kui ka rivaalitsevate fännigruppide vahelised solvangud.
K: Kas sellise käitumise vastu võetakse mingeid meetmeid?
V: Jah, klubid on kohustatud hoidma võõrsil olevad fännid kodufännidest erinevates sektsioonides, et vältida sellist käitumist.
Otsige