Alusseelik (petticoat) — mis see on, tüübid ja krinoliin
Alusseelik (petticoat) on naiste aluspesu, mis on seeliku või seeliku + bodiidi kujuline. Mõelge sellest kui seelikust, mida kantakse tavalise seeliku all: selle eesmärk võib olla soojuse või isoleerimise lisamine, aga sageli on peamine ülesanne anda ülemisele seelikule atraktiivne ja volüümikas siluett.
Tugevdatud, rüüsidega või jäigast kangast valmistatud alusseelikud võivad toetada laiemat seelikut. Selle tippnäide on krinoliin, alusseelik, mis sisaldab valgeluudest valmistatud rõngaid. Kuigi krinoliine tänapäeval harva kantakse, kasutatakse alusseelikuid endiselt sageli ballikleitide, pulmakleitide ja ajalooliste kostüümide all, samuti argiriietuses helendava või liikuva seeliku saavutamiseks.
Tüübid ja konstruktsioon
- Lihtne alusseelik – kerge puuvillane või satiinist seelik, mille eesmärk on takistada pealseeliku läbi nägemist ja lisada mugavust.
- Volüümialusseelik – mitmest kihist tülli või nettingut, mis loob täidluse pealseeliku all (tavaliselt 1950. aastate stiilis rõivastuses).
- Krinoliin / rõngaskrinoliin – jäigast materjalist või rõngastest koosnev alusseelik, mis hoiab seeliku laialt välja. Algupäraselt kasutati jäikuse loomiseks näiteks valge luu‑sarnaseid materjale; hiljem kasutati traati ja terasrõngaid.
- Hoop petticoat (ahelrõngaga) – modernsem ja kerge variant krinoliinist, kus rõngad on tehtud õhukesest terasest või plastikust, et vähendada kaalu ja hõlbustada liikumist.
- Termilised/soojendavad alusseelikud – paksemad kihid või vooder, mis lisavad soojust külmemal ajal.
Kasutus ja stiilinäited
Alusseelikuid kantakse mitmel põhjusel:
- anda pealseelikule soovitud kuju ja mahukus (kroonid, ballikleidid, vintage‑stseenid);
- takistada pealseeliku läbi nägemist ja hoida seda nahast eemal mugavuse pärast;
- lisada kihilisust ja liikumise ilu tantsu või etenduste ajal;
- anda soojust ja takistada tuule läbi tõmbamist õhemate seelikute korral.
Kuidas valida õiget alusseelikut
- Vaata kleidi lõiget: ring‑ või A‑lõikega kleidi alla sobivad täidlased petticoatid, samas kui sirge lõike puhul sobib pigem õhuke vooder.
- Pikkus: vali alusseelik, mis on pealseelikuga sama pikk või veidi lühem, et vältida nähtavaid kihte.
- Materjal: lõõgastava liikumise ja mugavuse jaoks on head puuvillased või satiinist variandid; volüümi jaoks kasutage tülli või nettingut.
- Kandmismugavus: jäigad rõngad annavad volüümi, kuid piiravad liikumist — valige vastavalt sündmusele ja isiklikule eelistusele.
Hooldus ja säilitamine
- Jälgi materjali pesemisjuhiseid: pehmed ja õrnad materjalid (tüll, netting) eelistavad käsipesu või õrna masinapesu pesukotis madalal temperatuuril.
- Ära väänle jäikade rõngastega alusseelikut; kuivata lamades või riputa vormi säilitamiseks.
- Krinoliine ja rõngaga konstruktsioone hoia koos kerge tolmukaitsega, vältimaks rõngaste roostetamist või deformeerumist; metall‑ või plastikrõngad võib enne pikka hoiustamist eemaldada, kui see on võimalik.
Ajaloost lühidalt
Alusseelikud on olnud moes erinevates vormides sajandeid. 19. sajandil muutusid populaarseks jäigad krinoliinid ja rõngaskleidid, mis võimaldasid ülisuuri siluette. 20. sajandi keskel, eriti 1950. aastatel, tõid mitmekihilised tüllalusseelikud tagasi volüümi loovad ringseelikud. Tänapäeval kasutatakse alusseelikuid nii praktilisel kui ka dekoratiivsel eesmärgil — pulmakleidid, ballikleidid, vintage‑stiilid ja lavakostüümid on tüüpilised näited.
Nõuanne: kui soovid saavutada täpset ajaloolist siluetti või konkreetset moestiili, proovi erinevate kihtide ja jäikuste kombinatsioone, kuni leiad sobiva tasakaalu volüümi ja mugavuse vahel.


Tüüpiline Christian Diori õhtukleit, kuupäev teadmata, kuid umbes 1950. aastal. Kindlasti oleks vaja olnud kaks või enam alusseelikut.
Petticoats 20. sajandil
Suurema osa 20. sajandi esimesest poolest, välja arvatud mõned erandid, olid alusseelikud moest väljas. Kindlasti ei olnud kitsaste seelikute ja kleitide puhul, mis olid moes, vaja mitut alusseelikut. Mõned õhtukleidid vajasid alusseelikuid, kuid need lõpetati teise maailmasõja ajal kehtestatud sõjaratsiooni ja puuduse tõttu.
Christian Dior taaselustas püksirõivad oma 1947. aasta täiseelikuga New Look'is. Kihiline, rüpes, jäigastunud alusseelik jäi 1950. aastatel äärmiselt populaarseks, eriti teismeliste tüdrukute seas. Tavaliselt kanti vähemalt kolme üksikut alusseelikut, kuni tootjad hakkasid valmistama kahe- ja kolmekihilisi alusseelikuid. Tavaliselt kanti alusseelikute, eriti krinoliini tüüpi alusseelikute all kitsast slip'i, sest need kippusid olema narmendavad.
Dior jätkas seda teemat oma 1955. aasta kevadkollektsiooniga A-Line, mis kujutas endast "Pariisi kõige ihaldusväärsemat siluetti". See oli "sõrmeotsa pikkune laiendatud jakk, mida kanti väga täis plisseeritud seelikuga kleidi kohal". Õhtukleite kanti sel ajal alati koos alusseelikutega.
Kuigi see siluett oli A-kujuline, ei olnud see identne sellega, mida praegu mõistetakse A-joone ideena. See idee sai lõpliku väljenduse ja sai populaarseks Diori järeltulija Yves Saint Laurent'i 1958. aasta kevadise trapetsiliiniga, mille kleidid laienesid dramaatiliselt õlgadest. A-liini rõivad jäid populaarseks ka 1960. ja 70. aastatel.