Fin de siècle: 19. sajandi lõpu dekadents, kultuur ja poliitika

Fin de siècle tähendab prantsuse keeles sajandivahetust. Terminit kasutatakse laialdaselt eelkõige 1890. aastate ja 1900. aasta ümbruse aja tähistamiseks, aga ka üldisemalt vana ajastu lõppemise ja uue ajastu alguse kirjeldamiseks. See periood oli tugeva ajaloolise, tehnoloogilise ja sotsiaalse muutuse aeg: industrialiseerumine, linnastumine, teaduse ja tehnika edasiminek ning rahvusriikide poliitiline ümberkujundamine tekitasid nii lootusi kui ka rahutust.

Fin de siècle'i kontekstis kirjeldatakse sageli XIX sajandi lõpu kunsti, kultuuri ja käitumisviise. Aeg väljendas vastuolusid: paljud nägid lõppu degeneratsiooniperioodina — moraalne ja bioloogiline langus oli ühiskondliku diskursuse keskmes — kuid samaaegselt oli tunda ka ootusi ja otsinguid uue esteetika ja eluviisi järele.

Kultuurilised ja esteetilised suundumused

Fin de siècle’i „vaim” seostub tihti 1880. ja 1890. aastatega, millesse koondusid mitmesugused esteetilised liikumised ja ideed. Neis domineeris pessimismile sarnane meeleolu ja laialt levinud veendumus, et tsivilisatsioon võib viia dekadentsile. Selle aja kunst ja kirjandus otsisid uusi väljendusviise, vastukaaluks industrialiseerumise ratsionaalsusele ja argielu materialismile.

• Symbolism — tähenduste ja meeleolude rõhutamine, metafoorid, müstika ja unenäoline keel (nt Stéphane Mallarmé, Maurice Maeterlinck).
• Dekadents ja aestheticism — esteetika ja sensuaalsuse ülistamine, iroonia ja provokatsioon (nt J.-K. Huysmans À Rebours, Oscar Wilde).
• Art Nouveau / Jugendstil — dekoratiivne stiil disainis ja arhitektuuris (nt Hector Guimard, orgaanilised vormid).
• Muusika ja teater — Mahleri ja Richard Straussi n-ö „sümbolistlik” melanhoolia; sümbolistlik ja eksperimenteeriv teatritegu.

Kirjandus ja kunst — peamised teemad ja isikud

Fin de siècle väljendus tugevalt kirjanduses, maalikunstis, graafikas ja disainis. Kirjanduses tõusid esile individuaalsus, esteetiline iroonia, seksuaalsuse ja identiteedi uurimine. Mõned tuntud näited:

• J.-K. Huysmans — À Rebours (1884), mis kujutas dekadentlikku idealisti ja mõjutas laialdaselt esteetilist liikumist.
• Oscar Wilde — The Picture of Dorian Gray (1890), mis käsitles ilu, moraali ja salakavalust.
• Baudelaire, Verlaine, Mallarmé — varasemad mõjud, kelle luule aitas kujundada sümbolistlikku tundmustausta.
• Kuninglikult dekadentlik visuaalne stiil Aubrey Beardsley illustratsioonides; maalijad nagu Gustav Klimt ja Egon Schiele Austria ringkondades.

Samuti avaldas fin de siècle mõju disainile ja igapäevaesemetele kunstidele: postkaardid, ajakirjaillustratsioonid, teatrirekvisiidid ja arhitektuur muutusid osa modernsusest, mis seadis ilu ja vormi keskmesse.

Dekadents, degeneratsiooniteooriad ja teaduslik diskursus

Perioodi nähtusi seletati tihti degeneratsiooniteooriatega, mis sidusid ühiskondliku ja moraalse „lagunemise” bioloogiliste ja psühholoogiliste selgitustega. Arstid ja sotsiaalteadlased käsitlesid mitmeid muresid — linnaelu, haigused (näiteks süüfilis), rahvastiku segunemine ja „ebanormaalne” käitumine — kui ühiskondlikke ohte. Samas olid degeneratsioonikõnelused sageli vastuolulised ja poliitiliselt laetud: kriitikud nagu Max Nordau ja teised kasutasid mõistet kultuurikriitikas, kuid nende järeldusi pole tänapäeval võtmetud ühetaoliselt.

Poliitika, ideoloogia ja vastureaktsioonid

Fin de siècle'i poliitiline kultuur oli vastuoluline. Ühelt poolt tekkisid uued radikaalsed ja marginaalsed liikumised, teisalt suurenes reaktsioonibuum — vastuseis valitsevale liberalismile ja buržoaasiale. Selle ajastu peamine poliitiline teema oli paljude autorite järgi mässamine materialismi, ratsionalismi, positivismi, kodanliku ühiskonna ja liberaalse demokraatia vastu. See väljendus nii kultuurilises protestis kui ka mõnede noorte liikumiste radikaliseerumises.

Mõned uurijad on toetanud väidet, et fin de siècle’i kultuur ja ideed olid fašismi ja muude autoritaarsete liikumiste ideoloogiliseks taustaks või mõjutajaks: väited sisaldavad nii esteetiliste väärtuste (nt iha tugevuse, pinge, juurte tagasiotsingu järele) kui ka nihilistlike või anti-demokraatlike hoiakute mõju. Samas on see teema keeruline ja vastuoluline — mitte kõik dekadentsi või anti-liberalismi väljendused ei viinud politseiliselt autoritaarsete ideedeni; paljud kunstnikud ja kirjanikud olid hoopis humanistlikud või vasakpoolse maailmavaatega.

Sotsiaalsed muutused: sooline ja seksuaalne muutumine

Fin de siècle kajastas ka sotsiaalsete normide pinget: ilmus „New Woman” (uus naine) kui iseseisva ja haritud naise kujutis, diskuteeriti seksuaalsuse ja homoseksuaalsuse teemadel (näiteks Oscar Wilde'i kohtuasjad). Samuti esines vastasseise traditsiooniliste suguhierarhiate ja uute enesemääratluste vahel, mis mõjutasid nii kirjandust kui ühiskondlikku debatti.

Mõju modernismile ja pärand

Fin de siècle ei olnud ainult „lõpp”; sellest pärinevad mitmed modernismi algtunnused. Symbolism, katsetus vormiga, keskendumine subjektiivsusele ja teadvuse sügavustele sillutas teed 20. sajandi avangardile — expressionismile, surreaalismile ja teatud modernistlikele eksperimentidele. Arhitektuuris ja disainis tekkis uus tähelepanu vormi ja ühtsuse esteetikale, mis mõjutas ka massi‑ ja tarbekunsti arengut.

Kokkuvõte

Fin de siècle tähistab kompleksset ajalõiku, kus kunst, kirjandus, teadus ja poliitika põimusid vastandlike tunnetega: nii hirmu ja pessimismina kui ka loomejanuna ja uudsuse otsinguna. See periood peegeldas laiemat ühiskondlikku ebakindlust ja muutusi, jättes tugeva jälje 20. sajandi kultuurilisse ja ideoloogilisse arengusse.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab "fin de siטcle"?

K: Millist kunsti, kultuuri ja käitumisviisi seostati fin de siטcle'iga?

K: Millised olid mõned fin de siטcle'i poliitilise kultuuriga seotud teemad?

K: Kuidas suhtusid inimesed sel perioodil tsivilisatsiooni?

K: Kas sel ajal oli lootust uuele algusele?

K: Kas fin de siטcle on viidatud, et see mõjutas fašismi?

Otsing