Tšeka — esimene nõukogude riiklik julgeolekuorganisatsioon (1917–1922)

Tšeka (1917–1922) — esimene nõukogude riiklik julgeolekuorganisatsioon, juht Felix Dzeržinski; represseerimised, Gulag ja bolševike repressiivse võimu kujunemine.

Tšeka (vene keeles ВЧК, Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем) oli esimene nõukogude riiklik julgeolekuorganisatsioon. See loodi 20. detsembril 1917. a Vladimir Lenini dekreediga, et võidelda vastu «kontrrevolutsioonile», sabotaažile ja muu bolševike võimu ähvardavale tegevusele. Selle esimene juht oli Poola aristokraat, kellest sai kommunist Felix Dzeržinski, keda sageli nimetati ka „Raudseks Feliksiks“.

Organisatsioon ja ulatus

1918. aasta lõpuks oli suurtes linnades loodud sadu Tšekakomisjone ning üle kogu riigi ilmusid piirkondlikud harud ja agendid. Tšeka koosseis hõlmas nii kesksete kui ka kohalike üksuste töötajaid, sõjaväelisi pataljone ja relvastatud partisane; hinnanguliselt oli 1921. aastal Tšeka ja sellega seotud jõudude hulgas kuni ~200 000 inimest, kui arvestada ka erinevaid eraldusi ja vabatahtlikke toetajaid. Tšeka keskne roll ulatus nii poliitilise luure, represseerimise, arestimise kui ka sunnitöö ja vanglate haldamiseni.

Tegevus ja meetodid

Tšeka kasutas erinevaid meetodeid, et murda maha vastupanu ja tagada bolševike võim. Nende hulka kuulusid:

• valvamine ja jälitamine, informantvõrgustike ülesehitamine;
• meelevaldne arestimine, kujuteldavate ja reaalselt tegutsevate «vaenlaste» hukkamine ning piinamine;
• ekstrajudikatiivsed «kolmeliikmelised komissioonid» ehk troikad, mis mõistavad ilma tavalise kohtumenetluseta surmanuhtlusi;
• toidu ja muude varade «rekvireerimine» (prodrazvyorstka) sõja- ja sõjajärgsel ajal;
• vanglate ning sundtöölaagrite haldamine, mis kujunesid hilisema Gulagi süsteemi eelkäijateks.

Tegevused olid sageli salajased ja teravmeelselt repressiivsed; paljud hinnangud rõhutavad massirepressioone, inimõiguste rasket rikkumist ja hukkamisi ilma õiglase kohtumenetluse võimaluseta.

Tšeka ja kodusõda, „Punane terror“

Tšeka mängis keskset rolli Vene kodusõja ajal ning sellele järgnenud «Punases terroris», mille eesmärk oli hävitada bolševike vastane sise- ning välisvaen. Kõrgeim repressioonide laine algas 1918. aastal ja jätkus mitmesuguste mahalaskmiste, laialdaste arreteerimiste ning hukkamistega eri piirkondades. Tšeka osales ka talupoegade mässude ja sõjaväe sundkäitumisest põhjustatud rahutuste mahasurumises (näiteks Tambovi piirkonnas) ning osales Kronstadti ülestõusu mahasurumises 1921. aastal.

Uuendused ja pärand

Pärast bolševike võimu stabiilsemaks muutumist ja riikliku aparatuuri ümberkorraldamist lõpetati VChK ametlikult 1922. aastal ning selle ülesandeid võtavad üle uued struktuurid: VChK muutus riiklikuks poliitiliseks direktoraariks (GPU) ja hiljem (1923–) ühendaorganisatsiooniks OGPU, mille kaudu jätkusid era- ja riigi julgeolekupraktikad. Hilisemad reorganisatsioonid 1930. ja 1940. aastatel tõid kaasa NKVD ja lõppkokkuvõttes KGB moodustumise. Siiski jäid Tšeka pärand ja meetodid (nt informandid, salajased operatsioonid, laialdased represseerimisvõtted) nõukogude julgeolekuteenistuste praktika osaks.

Paljud tuhanded teisitimõtlejad, desertöörid ja muud arvatavad vastased arreteeriti, piinati või hukati Tšeka rühmade poolt. Pärast 1922. aastat tehti Tšeka rühmades, nagu ka NKVD-s, palju ümberkorraldusi. Selle liikmeid nimetati tšekistideks veel 1980. aastate lõpuni ning termin on jäänud sünonüümiks salajasele ja repressiivsele poliitilisele politseile.

Oluline märkus

Tšeka tegevuse hindamisel tuleb arvestada nii selle ajaloolist konteksti (sõja- ja kodusõjaaegsed eritingimused) kui ka paljusid kontrollitud ja dokumenteeritud õigusrikkumisi ning inimsusevastaseid tegusid, mille tagajärjed mõjutasid miljoneid inimesi ja kujundasid nõukogude repressiivaparaadi kogu edasist arengut.

Otsing