Kaneelkoi (Tyria jacobaeae) — bioloogia, levik ja kasutus rukkilille tõrjes
Kaneelkoi (Tyria jacobaeae): bioloogia, levik ja kasutus rukkilille tõrjes — elutsükkel, vastsete käitumine, levikuhaldus ja praktilised biotõrjevõtted.
Kaneelkoi (Tyria jacobaeae) on erksavärviline arktiaidne koi, keda tuntakse inglise keeles kui "cinnabar moth". Ta on looduslikult levinud Euroopas ning Lääne- ja Kesk-Aasias. Inimeste poolt on kaneelkoi sissetoodud ka Uus-Meremaale, Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse eelkõige selleks, et tõrjuda mürgist rukkilille metsaliste ja karjamaade kahjustajat. See on võimalik, sest vastsed toituvad eelistatult rukkilillest ja teistest perekonna Senecio liikidest. Koi nimi tuleneb punakasest mineraalist kinaveri järgi, sest tema enamasti mustadel tiibadel on punased laigud. Täiskasvanud kaneelkoi keha pikkus on umbkaudu 20 mm ja tiibade siruulatus 32–42 mm (1,3–1,7 tolli).
Bioloogia ja elukäik
Kaneelid on enamasti päeval aktiivsed putukad. Nad läbivad täisaarse elutsükli: muna → mitu vastseastet → nukk → täiskasvanu. Emane võib muneda kokku kuni 300 muna, tavaliselt rühmitatult 30–60 kaupa taime lehtede alla või varsudele. Värskelt koorunud vastsed on algul kahvatukollased; hilisemates instarites tekib iseloomulik sügavmust ja oranžikaskollane triibuline värvus. Vastse täiskasvanuks kasvamine võib ulatuda kuni 30 mm pikkuseni. Nad ehitavad pärast viimast arengustaadiumit siidist nukuümbrise ja nupukujulises olekus talvituvad või arenevad edasi vastavalt kliimatingimustele.
Toitumine ja kaitsemehhanismid
Vastsed toituvad peamiselt rukkilille (Senecio liigid) lehtedest. Toidu kaudu koguvad nad taimedes leiduvad toksilised või kibeda maitsega ained — hulgas erinevaid alkaloidseid ühendeid — mis muudavad vastsed ja hiljem ka täiskasvanud koid taimeainevahetustest sõltuvalt ebasöödavaks või toksiliseks röövloomadele. Erksad kontrastsed värvid (must ja punane/oranž) toimivad hoiatusvärvina (aposemaatilisus). Seetõttu söövad neid harva üldised kiskjad; erandiks on mõnede käguliikide ja teiste spetsialiseerunud rohurotiliste või linnuliikide isendid, kes taluvad või eemaldavad karvkatte ja söövad mürgiseid vastseid.
Käitumine ja populatsioonid
Nagu mitmetel teistel Arctiidae sugukonna liikidel, esineb ka kaneelkoi vastste hulgas kannibalismi — see on sageli seotud toidupuuduse või kõrge tihedusega ja võib juhtuda ka näiliselt juhuslikult. Suure tiheduse korral võivad vastsed kiiresti ära tarbida oma toidutaimed, mis toob kaasa massilise suremuse enne nukkumist. See võib osaliselt seletada, miks paljud vastsed ei jõua nukufaasini: nad kulutavad kättesaadava toidu enne arengu lõppfaasi tühjaks ning hukkuvad nälga.
Levik ja elupaigad
Kaneelkoi eelistab avatud alasid, põlde, niite ja puisniite, kus kasvab palju Senecio liike, eriti rukkilille (ragwort). Euroopas ja Aasias esineb ta laialdaselt; mujal maailmas on populatsioonid tihti seotud inimese poolse sisseviimisega sihtotstarbelise bioloogilise tõrje eesmärgil. Sissetoomise edukus sõltub kohalikest kliima- ja toidutingimustest ning koos teiste biotõrjevahenditega võib kaneelkoi aidata rukkilille populatsioone kontrolli all hoida.
Kasutus rukkilille tõrjes
Kaneelkoi on osutunud heaks abivahendiks rukkilille bioloogiliseks tõrjeks mitmes piirkonnas, sealhulgas Ameerika Ühendriikide lääneosas, kus seda on kasutatud koos rukkilille-kirbukahjuriga. Kombinatsioonis teiste mürkide või spetsialiseerunud röövijatega (näiteks teatud kirbukõrvikute/longitarsus-liikide kasutamisel) võib see anda pikaajalise ja kulutõhusa tulemuse, vähendades keemiliste tõrjevahendite vajadust. Enne liigi sissetoomist hinnatakse tavaliselt ka võimalikku mõju mittesihtmärkidele ning kohalikule ökosüsteemile, et vähendada negatiivseid tagajärgi.
Kuigi kaneelkoi on tõhus rukkilille vähendamisel, ei kõrvalda ta probleemi iseseisvalt — parimad tulemused saavutatakse tavaliselt integreeritud lähenemisega, mis kombineerib bioloogilist tõrjet, heaperemehelikku haldust ja vajadusel selektiivseid keemilisi meetmeid.
· 
Pupa
· .jpg)
Täiskasvanu näitab tagatiibu
· 
Paaritumine
· 
Illustratsioon John Curtise Briti entomoloogia 5. köitest.
Küsimused ja vastused
K: Mis on tšintšapuu?
V: Kaneelkoi (Tyria jacobaeae) on Euroopas ning Lääne- ja Kesk-Aasias levinud eredavärviline arktiaidne koi. Ta on sissetoodud Uus-Meremaale, Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse, et tõrjuda mürgist rukkilille.
Küsimus: Kuidas on kaneelikoi saanud oma nime?
V: Kaneelkoi on saanud oma nime punase mineraali kinaabari järgi, mis tuleneb punastest laikudest tema enamasti mustadel tiibadel.
K: Millised on kaneelkoi füüsilised tunnused?
V: Kaneelkoi on umbes 20 mm pikk ja tema tiibade siruulatus on 32-42 mm (1,3-1,7 tolli). Tegemist on päeval lendavate putukatega, kelle erksad värvid on röövloomade jaoks hoiatusmärgid.
K: Millest toituvad vastsed?
V: Larvad toituvad perekonna Senecio liikidest, näiteks rukkilillest, ja imavad oma toidutaimedest mürgiseid ja kibeda maitsega alkaloidseid aineid, mistõttu kiskjad ei saa neid ise süüa.
K: Mitu muna võivad emased korraga muneda?
V: Emased võivad korraga muneda kuni 300 muna, tavaliselt 30-60 muna rühmas.
K: Kuidas on kaneelkoid kasutatud biotõrjeainetena? V: Kaneelkoi on osutunud edukaks biotõrje vahendiks rukkilille vastu, kui seda kasutatakse koos rukkikirbukahjuriga Ameerika Ühendriikide lääneosas.
Otsige