Pilvleopard (Neofelis nebulosa) — kirjeldus, levik ja kaitse

Pilvleopard (Neofelis nebulosa): haruldane arboreaalse kassiliigi kirjeldus, levik Himaalajast Kagu-Aasiani, ohustatus ja tõhusad kaitsemeetmed – faktid, uuringud ja säilitamisvõimalused.

Pilvine leopard (Neofelis nebulosa) on haruldane ja salapärane kassiliik, keda leidub Aasia eri piirkondades alates Himaalaja jalamilt läbi Kagu-Aasia mandriosani kuni Hiinani. Tegemist on keskmise suurusega kiskjaga: keha pikkus on tavaliselt 55–110 cm, saba lisab sageli veel 60–90 cm, ja kaal jääb enamasti vahemikku 15–23 kg, meeste ja emaste vahel võib esineda suuruslikku varieeruvust. IUCN on selle liigi liigiks määranud ohualdises (Vulnerable) kategooria; hinnanguline terve täiskasvanud populatsioon on alla 10 000 isendi.

Üldkirjeldus ja kohastumused

Pilvise leopardiga iseloomulik tunnus on tema kasukas: hele taust värviga ja suured, pilvemustriga laikudega laigud, mis on tumedamate äärtega ning annavad liigile nime. Kehal on lühikesed, tugevad jalad ning väga pikk saba, mis aitab tasakaalu pidada puudeokstel. Neil on proportsionaalselt suured ülahambad – pilvleopardite ülahambad on teiste elusate kassiliikide seas suhteliselt pikad –, mis võimaldavad kiskjal saagi kiirelt alistada.

Levikuala, elupaik ja taksonoomia

Pilvileopard elab peamiselt tihedas metsas: alpi- ja segametsades, leht- ja igihaljastes vihmametsades ning metsade servaaladel. Ta esineb madalama merepinna alustest metsadest kuni mägialade metsani. Levila ulatub Hiinast ja Himaalaja piirkonnast läbi Kagu-Aasia kuni Mandri-Aasia looduspiirkondadeni.

Taksonoomiliselt on Neofelis nebulosa lähisugulane Neofelis diardi (Sunda pilvepard), ja geneetilised uuringud viitavad sellele, et need kaks liiki lahkusid üksteisest ligikaudu 1,4 miljonit aastat tagasi. Üks Neofelis diardi rühm pääses ajalooliselt üle nüüdseks uppunud maismaasilla Mandri-Aasiast Borneole ja Sumatrale, mistõttu Sunda hägune leopard on piisavalt eraldunud, et tema indiviidid jagada kahte erinevusse ehk alamliiki. Kahe alamliigi vaheline geneetiline lõhe langeb kokku suurte looduslike sündmustega nagu Toba supervulkaani 69 000–77 000 aastat tagasi toimunud purskega ning pleistotseenis toimunud merevee tase muutustega: madalamate merepinna perioodide ajal võisid Borneolt Sumatrale asustada tulnud rühmad hiljem taas isoleeruda, kui meri tõusis.

Käitumine ja toitumine

Pilvised leopardid on peamiselt üksikud ja öised või hämarikul aktiivsed kiskjad, kuid nende aktiivsus sõltub ka saagist ja kohalikust olukorrast. Nad on osavad ronijad ning veedavad palju aega puude otsas — on üks väheseid tõeliselt arboreaalseid kasse. Samas jahivad nad ka maapinnal ja suudavad saaki maapinnal kiiresti ja vaikselt jahti pidada.

Saagiks on eelkõige puu- ja puuvõrades elavad loomad nagu ahvid ja linnud, kuid nad jahti ka väiksemal- kuni keskmise suurusega imetajaid: metsajäneseid, metssealiike, väiksemaid hirvlasi ning mõnikord ka koduloomi, kui looduslikku saaki napib. Tänu oma rünnaku- ja lähenemismeetoditele võivad pilvileopardid võtta nii puu- kui maapinnal asuvat saaki.

Paljundamine

Paljundustabelid ei ole väga detailsed paljudes vabalt elavate populatsioonides, kuid teada on, et sigimisperiood, tiinus ja poegade hooldus on paljuski sarnased teiste keskmise suurusega kassidega. Emane sünnitab tavaliselt 1–5 poega (tavaliselt 2), poegade nägemis- ja liikumisvõime areneb kiiresti, toitmise ning emaga koosoleku periood kestab mõne kuu, iseseisvaks jäävad noored sageli 12–18 kuu vanuselt.

Ohud ja kaitse

• Elupaikade kadu ja killustumine: intensiivne metsaraiumine (sh palmiõli- ja põllumajandus), inimasustus ning teed vähendavad sobivat elupaika ja tekitavad populatsioonide killustumist, mis halvendab geenivahetust ja suurendab väljasuremise riske.
• Salaküttimine ja ebaseaduslik kauplemine: pilvileoparde püüavad nii nende nahkade kui ka osade pärast, mis satuvad ebaseaduslikule turule. Samuti mõjutab neid saagi kadu ja asjaolu, et kohalik inimene võib neid pidada ohuks koduloomadele.
• Sisalikud ohud ja konfliktid inimestega: kui looduslikku saaki napib, võivad pilvileopardid rünnata koduloomi ja sattuda konfliktidesse inimeste ja karjakasvatajatega.

Kaitsemeetmed, mis aitavad liigil ellu jääda, hõlmavad tüvikohas kaitsealade haldamist, metsade kaitset ja ühenduste (koridoride) loomist, ulatuslikku teadustööd ning jälgimist, jõustamistoiminguid salaküttimise vastu ja haridus- ning koostööprogramme kohalike kogukondadega. Liik on kaitstud ka rahvusvaheliste lepingutega (nt CITES-i nõuded kehtivad osades piirkondades) ning mitmed loodushoiuorganisatsioonid ja riiklikud programmid tegelevad tema kaitsega.

Oluline meeles pidada

Pilvine leopard on ökoloogiliselt tähtis liigid, mis aitab hoida metsade toiduahelaid tasakaalus. Tema säilitamine nõuab nii rahvusvahelist koostööd kui ka kohalike kogukondade kaasamist ja toetust. Teaduslikud uuringud, elupaikade säilitamine ja inimeste teadlikkuse tõstmine on võtmetähtsusega, et vältida selle erakordse kassi edasist taandarengut.

Küsimused ja vastused

K: Mis on pilveparadiisi teaduslik nimi?

K: Kui pikk ja kui palju kaalub pilvine leopard tavaliselt?

K: Kas pilvine leopard kuulub ohustatud liikide hulka?

K: Mida nad toiduks jahivad?

K: Kas nad on arboreaalsed kassid?

K: Millal erinesid Neofelis nebulosa ja Neofelis diardi teineteisest?

K: Kuidas jõudsid Sunda pilvepardid Mandri-Aasiast Borneole ja Sumatrale?

K: Milline sündmus põhjustas Borneol ja Sumatral asuvate Sunda pilvepardide kahe alamliigi eraldumise ?

Otsing