Clovis-punkt — Põhja-Ameerika 13 500 aasta vanune odaots

Clovis-punktid on Põhja-Ameerika Clovis-kultuurile iseloomulikud odaotsad. Need pärinevad umbes 13 500 aasta tagusest ajast ja on olnud arheoloogias olulised tõendid varajase inimtegevuse kohta Ameerika mandril. Nad on nimetatud Clovise linna järgi, New Mexico, kust 1929. aastal esmakordselt leiti näiteid.

Omadused

Paremal on tüüpiline Clovise-punkt. Pikkus on 4–20 cm (1,5–8 tolli), laius 2,5–5 cm (1–2 tolli). Küljed on paralleelsed kuni kumerad ja neil on tera ääres peen pressure flaking ehk survelõikamisega tekitatud hammastus. Tera tagumine ots ja alus on kujundatud puidust oda või noa käepidemele kinnitamiseks: sageli on alus kergelt konksjas või lõigatud, et punkt oleks käepideme külge tugevasti kinnituv.

Valmistustehnika

• Clovis-punktide diagnostiline tunnus on nii-öelda «fluting» — aluse keskosast eemaldatud pikk, sile lõikekill (sügav koorimine), mis jätab terale keskjoonelise vagu. See fluting hõlbustab punktide kinnitamist varrele ja on tehniliselt nõudlik tööetapp.
• Need odaotsad on bifaciaalsed (lõigatud mõlemalt küljelt) ja viimistletud peene survelõikamisega tera servade jaoks.
• Raw materjaliks kasutati erinevaid kivimeid: chert’i, flinti, kvartsi, jaspist ja vahel obsidiaani — sõltuvalt kohaliku alla kättesaadavusest.

Levik ja kasutus

Clovis-punkte on leitud laialdaselt üle Põhja-Ameerika — alates Alaska ja Kanada põhjapiirkondadest kuni Mexico ja USA lõunaosadeni. Neid seostatakse eriti suureloomade (nt mammutite ja teiste megafauna liikide) küttimisega, kuid leitud on ka punkte igapäevasemate tööriistadena. Clovis-tehnoloogia on sageli leitud koos suurte jahimakettide ja killuridadega, mis viitavad järjestatud tööprotsessidele ja rännetele ressursside järgi.

Ajastus ja tähendus

Clovis-tehnoloogia on dateeritud umbes 13 500–12 800 aastat enne tänapäeva (BP). See periood tähistab Paleoindia ajastut, mille jooksul toimusid suured kliima- ja keskkonnamuutused ning sageli seostatakse seda ka megafauna väljasuremisega. Clovis on arheoloogias olnud kanda kinnitanud „esimese laialdase kultuurina“ mudel, kuid viimastel kümnenditel on leidude ja dateeringute põhjal tekkinud diskussioon võimalike pre-Clovis asustuste kohta — see tähendab, et inimesed võisid Mandril olla juba enne Clovise tüüpi tehnika laialdamatust.

Uuringud ja tüpoloogia

Arheoloogid klassifitseerivad Clovis-punkte nende suuruse, floruse (fluting’i) ja viimistluse järgi. Uurimused keskenduvad nii tooraine allikate tuvastamisele (teadmaks rännukaarte) kui ka tootmistehnikale ja kasutusjälgedele (nt mikroskoobilised kulumismustrid, mis näitavad torke- või lõikeliike). Clovis-kultuuri ja -punktide uurimine aitab mõista inimeste tehnilist osavust, liikumisstrateegiaid ja kohanemist jääaja järgse keskkonnaga.

Kokkuvõte

Clovis-punktid on iseloomulikud ja tehniliselt täiustatud odaotsad, mis annavad olulist informatsiooni varajaste Põhja-Ameerika elanike elustiili, reisimise ja jahistrateegiate kohta. Nende eristuv fluting-viis ja bifaciaalne valmistusviis teevad neist kergesti äratuntava arheoloogilise tunnuse, mis on aidanud kujundada arusaama mandri varajasest asustusajaloost.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Clovis-punktid?

K: Millal pärinevad Clovise-punktid?

K: Miks nimetatakse neid Clovis-punktideks?

K: Milline on Clovise-punkti tüüpiline pikkus?

K: Milline on Clovise-punkti laius?

K: Kuidas on Clovis-punkti küljed kujunenud?

K: Milleks on Clovis-punkti tera tagumine ots ja alus kujundatud?

Otsing