Alfred Henry Sturtevant (21. november 1891 – 5. aprill 1970) oli Ameerika Ühendriikide geneetik, kelle töö pani aluse kaasaegsele geneetilisele kaardistamisele. Sturtevant koostas 1913. aastal esimese kromosoomi geneetilise kaardi, kasutades puuviljakärbse Drosophila melanogaster pärilikkuse uurimisel saadud rekombinatsioonisagedusi. See kaart näitas geenide järjestust ja geneetilisi kaugusi, mis mõõdetakse rekombinatsiooni põhjal (nähtust, mida hiljem kirjeldati map‑ühikutena). Tema lähenemine – seostada rekombinatsioonisagedusi geenide vaheliste kaugustega – oli läbimurre, mis võimaldas järjestada ja võrrelda geene kromosoomi pikkuses.

Sturtevant töötas oma karjääri varajases etapis koostöös Thomas Hunt Morganiga, olles ühe Morgani arendatud Drosophila‑labori keskseid teadlasi. Morgan oli talle nii mentoriks kui ka vahel takistuseks: ta toetas Sturtevanti teaduslikku arengut ja andis võimaluse töötada silmapaistvate katsetega, kuid tal tuli ka tihti tunnistada, et labori juhtkrediit ja osa avalduste au läks peamiselt Morganile. Morgani Nobeli preemiat 1933. aastal ei jagatud Sturtevantiga, kuigi Sturtevant oli üks labori peamisi uurijaid ja tema töö aitas tugevalt kaasa meie arusaamale geenide paiknemisest ja rekombinatsioonist.

Hiljem oma karjääri jooksul oli Sturtevantil veel üks oluline teaduslik koostöö, seekord Theodosius Dobžanskiga. Nad uurisid Drosofila looduslike populatsioonide geneetikat, pöörates tähelepanu näiteks kromosoomi inversioonidele ja nende rollile populatsioonide mitmekesisuses ning evolutsioonis. See koostöö aitas valgustada, kuidas pärilikkus ja looduslikud valikuprotsessid mõjutavad populatsioonide struktuuri, kuid isiklikud ja teaduslikud pinged viisid ka nende suhte ja töö jagunemiseni mõne aasta pärast.

Sturtevant avaldas mitmeid olulisi teadusartikleid ja ülevaateid, mis mõjutasid geneetika teooriat ja meetodeid kogu 20. sajandi jooksul. Tema töö Drosophila’ga kinnistas seda liiki kui mudelorganismi geneetiliste mehhanismide uurimiseks ning tema geneetilised kaardid ja mõisted (nt rekombinatsioonipõhine kaugus) jäid geneetika aluseks kuni molekulaarsete meetodite laialdase levikuni. Kuigi Sturtevant ei pälvinud Nobeli preemiat, oli tema panus geneetikasse laialdane ja püsiv: 1967. aastal sai Sturtevant riikliku teadusmedali, tunnustamaks tema eluajal tehtud tööd.

Pärand ja tähtsus: Sturtevanti meetodid ja kontseptsioonid olid alustaladeks geneetilisele kaartide koostamisele, mis hiljem võimaldasid kromosoomide ja genoome järjestada ka molekulaarsel tasemel. Tema töö aitas kujundada arusaama geneetilisest sidususest, rekombinatsioonist ja populatsioonigeneetikast ning mõjutas sügavalt nii teoreetilist kui ka rakenduslikku geneetikat.