Drancy internatsioonilaager oli koonduslaager Prantsusmaal selle okupeerimise ajal natsi-Saksamaa poolt Teise maailmasõja ajal. Laager paiknes Pariisi äärelinnas Drancy linnaosas, suurteses korterkompleksis nimega Cité de la Muette, mis oli enne sõda ehitatud linnaplaneerimisprojekti osana. 1941. aastal muudetigi see transit- ehk internatsioonilaagriks, et koondada Prantsuse juute ja eriti neid välismaalasest juute, kes olid enne sakslaste sissetungi Prantsusmaale põgenenud. Põhimõtteliselt toimis Drancy vahejaamana: inimesi peeti seal kinni lühikest või pikemat aega, seejärel laaditi nad raudteevagunitesse ja saadeti ida poole koondus- ja hävituslaagritesse – peamiselt Auschwitzisse – kust enamik ei naasnud elusalt. Kokku koguti Drancy's ligi 70 000 inimest, sh juudid erinevatest Euroopa riikidest, samuti vastupanuvõitlejaid, romasid ja teisi natside poolt „ebasoovitavateks” peetud gruppe.
Asutamine ja haldus
Laagri haldamine oli alguses prantslaste (peamiselt Prantsuse politsei) käes, kuid toimus sakslaste range järelevalve all. See poliitiline ja administratiivne koostöö võimaldas sakslastel kasutada olemasolevaid prantsuse ametiasutusi juutide registreerimiseks, arestimiseks ja koondamiseks. 1943. aasta järel eemaldati osa prantsuse haldajatest ning laagri juhtimine ja küüdituste organiseerimine võimendus saksa SS-i osaluse all – tihti seostub selle perioodiga nimi Alois Brunner, kelle juhtimisel suurenes küüditamiste tõhusus ja jõhkrus.
Tingimused ja elu laagris
Drancy tingimused olid tihti ebainimlikud: ülekoormatud majutusruumid, kehv hügieen, napp toit ja halb meditsiiniline abi. Perekonnad ja lapsed olid laagrisse koondatud koos teistega; paljud kannatasid nälja, haiguste ja psühholoogilise surve all. Laagris toimunud registreerimised, nimekirjade koostamine ja sorteerimine lõppesid sageli rongile saatmisega – sageli minimaalse etteteatamisega. Mitmed juudiabiorganisatsioonid püüdsid pakkuda abivahendeid, kuid abi oli piiratud ja sõltus Saksa ja Prantsuse võimude lubadustest.
Küüditamised ja transpordid
Suurimad massiarreteerimised ja küüditamised toimusid 1942. aastal ning jätkusid 1943.–1944. aastal. Paljud Pariisis ja selle ümbruses kinnipeetud inimesed viidi esmalt kogunemiskohtadesse (näiteks kuulus Vel' d'Hiv'i arestimiskampaania) ja sealt edasi Drancy'sse, kust nad suunati rongidega edasi ida suunas. Rongid läksid peamiselt Bobigny ja suunaga Auschwitzi ja teiste hävituslaagrite poole; enamik saabunuid hukkus kas kohe või lühikese aja jooksul pärast saabumist.
Lõpp ja järelmõjud
Kui Pariis ja ümbrus vabastati 1944. aasta lõpus (Pariisi vabastamine augustis 1944), oli Drancy's veel umbes 1 500 kinnipeetavat, kellega kiirustati tegelema ja kes lõpuks vabastati. Pärast sõda tõsteti Drancy ja selle rolli prantsuse okupatsioonipoliitika ning koostöö küsimused avalikku arutelusse. Alois Brunneri osalus ja vastutus dokumenteeriti – tema suhtes mõisteti kohtus (puudumisel) karistused, sealhulgas surmanuhtlus, kuid ta põgenes ja jäi vahetult kättesaamatuks ning suri 2010. aastal.
Mitmed memoriaalid ja mälestuspaigad on hiljem rajatud, et meenutada Drancy ohvreid ning selgitada laiemalt Prantsuse ja Saksa vastutust juutide ja teiste massiliseks küüditamiseks viinud poliitikas. 1990. ja 1990.–2000. aastate poliitilistel aruteludel tunnistati lõpuks riiklikku vastutust ning asetati rõhku haridusele, mälestusele ja uurimistööle selle tumeda peatüki kohta Prantsusmaa ajaloos.
Märkus: Drancy rolli ja täpsete statistiliste andmete kohta on tehtud arvukaid uuringuid; lühidalt kokkuvõtvalt jäi Drancy oluliseks transpordisõlmeks, kust suunati suur osa Prantsusmaalt ja teistest maadest pärit juudiohvreid nende lõplikku hukatusse.