Jalakas (Ulmus) – määratlus, liigid, levik ja omadused

Jalakas (Ulmus) on jalakate perekond (Ulmaceae), kuhu kuuluvad peamiselt leht- ja pool-lehtpuud. Jalakaid leidub laialdaselt kogu põhjapoolkeral: leviala hõlmab Siberist ja Ida-Aasiast kuni Lääne‑Euroopa, Põhja‑Ameerika ning Kagu‑Aasia — alates mõnede liigi populatsioonidega Indoneesiasse ja Kagu‑Aasiasse ning ka Mehhikost Jaapanini, sõltuvalt liigist. Jalakad on olulised nii looduslikes kooslustes kui ka kultuurpuistutes.

Morfoloogia ja eristustunnused

Jalakate lehed on vahelduvad, lihtsad ning sageli üheservaliselt asümmeetrilise lehealusega (lehe alus ei ole sümmeetriline). Serv on tihti teravikuga või topelthambuline; lehe tipp on tavaliselt terav. Suve alguses või varakevadel ilmuvad jalakatele väikesed õied, millel tavaliselt puuduvad kroonlehed — õied on enamasti tuultolmlevad ja paljude liikide puhul kuni hermafrodit (täielikud õied). Vili on lennuliblikas ehk samara — lihtne õhuline üksik seeme ümbritsetud õhukese tiivaga, mis võimaldab tuulega levimist.

Liigid ja levik

• Jalakate perekonda kuulub ligi 30–40 liiki (sõltuvalt taksonoomilisest käsitlusest), näiteks Ulmus glabra (harilik jalakas), Ulmus minor (väikejalakas), Ulmus pumila (siberi jalakas) jpt.
• Mõned liigid on laialt levinud ja kohanemisvõimelised (nt siberi jalakas), teised on kitsama levikuga ja nõusid eritingimusi (nt teatud Kagu‑Aasia liigid).
• Paljud liigid võivad ristuda omavahel, mistõttu looduslikud hübriidid ja kultivarid on tavalised.

Kasv ja eluiga

Jalakad kasvavad sageli kiiresti noorelt — paljud liigid arenevad esimestel aastakümnetel jõudsalt, kuid täiskasvanuks ja küpseks puuks saamiseks võib kuluda mitu aastakümmet. Sõltuvalt liigist ja kasvutingimustest võivad jalakad elada vahemikus mõnekümnest kuni mitme sajandi pikkuseni; mõnel vanal puul on dokumenteeritud elueaks üle saja aasta.

Ökoloogiline roll ja kasutus

• Jalakad pakuvad varju ja toitu paljudele loomadele: linnud ja närilised söövad seemneid, mitmesugused putukad ning liblikad koonduvad nende lehtede ja oksi ümber.
• Puiduomadused: jalakapuit on tugev, elastne ja vastupidav niiskusele — see teeb selle sobivaks mööbli, talitustarvikute, rattakeskuste, vineeri ja sildade ehituse jaoks.
• Ornamentaalne kasutus: jalakad on populaarne tänava- ja alleepuu tänu nende laiale võrale, varjuandvale võimele ja vastupidavusele linnatingimustele (mõned liigid ja kultivarid on paremini taluvamad saaste ja soolakadu).

Haigused ja kahjurid

Jalakate olukorra on viimastel aastakümnetel oluliselt halvendanud mitmed tõved ja kahjurid. Kõige tuntum on nn Hollandi jalakatetõbi (Dutch elm disease), mida põhjustavad Ophiostoma sugukonda kuuluvad seened (nt O. novo-ulmi). Haigust levitavad sageli mänd- ja tüvikuputukad (nt Scolytus spp.). Teised probleemid hõlmavad lehepõletikku, leheputukaid (jalakalehepügaj jne) ning phytoplasma- ja viirushaigusi. Tõrjemeetmed hõlmavad kahjustatud puude lõikamist ja põletamist, putukate jälgimist ning resistentsete sortide aretamist ja istutamist.

Hooldus ja paljundamine

Jalakate edukaks kasvatamiseks eelistatakse tavaliselt sügavalt ning rikkalikult ja niiskust hoidevat mulda ja päikeselist kuni kergelt varjulist kasvukohta. Paljundatakse nii seemnetest (samara) kui ka vegetatiivselt — pistikutest, jagamisest või juurdunud tüvest (sõltuvalt liigist). Paljud kultivarid on toodetud kloonina (oksakand või tüvepealt astutatud), et säilitada soovitud omadusi ja haiguskindlust. Regulaarsed struktuursed kärpimised noores eas aitavad vähendada murdumisohtu ja parandada puu vastupidavust tugeva tuule või lumekoormuse ajal.

Tõrje ja parem pungapõuedendus

Hollandse tõve suhtes on enim levinud abinõud:

• haigetelt puudelt okste ja tüvede eemaldamine ja hävitamine;
• sanitaarne pruneerimine ja desinfitseerimine tööriistade puhul;
• kasutusele võtud vastupidavad ja tõve suhtes selekteeritud kultivarid;
• kahjurite (nt tüvikuputukate) jälgimine ja vajadusel kontrollimeetmed.

Jalakad on tähtsad nii looduses kui inimtegevuses — nende määratlemine, kaitse ja vastupidavate sortide aretamine on oluline osa puistute ning linnahaljastuse säilitamisel. Tänu oma iseloomulikele lehtedele (asümmeetriline alus) ja väikestele samara‑viljadele on jalakaid üsna lihtne välimuse põhjal ära tunda.

Küsimused ja vastused

K: Mis liiki puu on pärn?

K: Kus leidub pärnasid?

K: Millised lehed on pärnadel?

K: Kas pärmused on hermafroditilised?

K: Kuidas tolmlevad pärnad?

K: Milline on pärna vili?

K: Kui kaua kulub ulmidel küpseks kasvamiseks aega?

Otsing