Feijoa on 1-7 m kõrgune igihaljas põõsas või väike puu Acca sellowiana. Ta on pärit Lõuna-Brasiilia, Colombia, Uruguay, Paraguay ja Põhja-Argentiina mägialadelt. Neid kasvatatakse ka kogu Aserbaidžaanis , Iraanis (Ramsar), Gruusias, Venemaal (Sotši), Uus-Meremaal ja Tasmaanias Austraalias.

Vilju nimetatakse ka "ananass-guavaks" või "guavasteen".

Botaanika ja kirjeldus

Acca sellowiana on igihaljas taim, millel on läikivad, nahkjad lehed — pealt tumerohelised ja alt hallikas-sulatatud. Võrastik võib jääda kompaktseks põõsaks või arendada väikese puu kujunemise. Lilleõied on dekoratiivsed: neil on sageli paksud punakas-roosad kroonlehed ja arvukad kreemikad või valkjad tolmukad, mis muudavad õied intensiivseks ja meeldivalt lõhnavaks. Õied on sageli mesilaste ja teiste õistaime tolmeldajate jaoks atraktiivsed; mõnes piirkonnas tolmeldavad ka linnud.

Viljad on munajas kuni ümarad, tavaliselt 3–7 cm pikkused, rohekat värvi, küpsenult helekollase-sügava roheka sisu ja aromaatse magushapu maitsega. Sisu on pehme ja geelikujuline, sisaldades väikseid seemneid. Vilja lõhn meenutab segu ananassist, guavast ja mõnevõrra maasikast — seetõttu ka eestikeelne nimekuju "ananass-guava".

Levik ja sobiv kliima

Feijoa on pärit Lõuna-Ameerika mõõdukalt jahedamatest mägialadest ning talub paremini jahedat ja niiskemat kliimat kui paljud troopilised viljad. Taim talub kuni kerget külma — lühiajalised pakaneperioodid kuni kusagil -10 °C võivad teatud tingimustel olla talutavad, kuid noored taimed ja õitsemine on tundlikumad hiliskevadise- või varasügisesse jäävate külmade suhtes. Feijoat kasvatatakse laialdaselt subtroopilistes ja mõõduka kliimaga piirkondades, hõlmates nii koduaedu kui ka kommertsaialuseid istandusi.

Kultiveerimine ja hooldus

  • Asukoht: eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta; viljade ja õitsemise seisukohalt on parim päikseline kasvukoht.
  • Muld: sobib hästi viljakas, hästi kuivendatud, kergelt happeline kuni neutraalne muld; ei talu püsivat vee-lahutust ega tugevat vee seisundit juurte ümber.
  • Kastmine ja väetamine: noori taimi tuleb regulaarselt kasta; täiskasvanud taimed on suhteliselt kuivetaluvad, kuid regulaarne niiskus parandab saaki. Väetada soovitatavalt kevadel ja suve alguses tasakaalustatud väetisega.
  • Paljundamine: võimalik seemnetest, kuid seemikute omadused varieeruvad. Kultivaride säilitamiseks kasutatakse lõikamist või oksaimplanteerimist (kloonimine), et säilitada tunnustatud sorte.
  • Kärpimine: kujundav kärpimine hoiab taime kompaktse ja kergesti hooldatavana; eemaldada kuivanud või haiged oksad.
  • Tõrje: mõningad kahjurid nagu skaalakahjurid, lehtede pungjaid ja seenhaigused võivad esineda; vee- ja õhu liikumise parandamine ning hea hooldus vähendavad haigusriski.

Saagikoristus ja kasutus

Feijoa viljad korjatakse tavaliselt siis, kui nad on aromaatsed ja kergelt pehmed — korjatakse kas maha kukkumise järel või käsitsi korjamisega. Märkimisväärne on, et mõnikord on viljad siseruumides veel kõvad, kuid maitse muutub pärast korjet kiirelt paremaks (aroomid intensiivistuvad).

Vilju süüakse toorelt lahti lõigatult või lusikaga sisu välja kaevates. Neid kasutatakse ka:

  • moosid, marmelaadid ja chutney'd
  • smuutid, mahlad, sorbeed ja jäätised
  • pirukad, täidised ja küpsetised
  • kääritatud joogid ja veinid
  • lilleõite söömise võimalus — kroonlehti mõnikord kasutatakse salatites või suupistetena

Feijoa on toiteväärtuslik: sisaldab C-vitamiini, kiudaineid ja mõningaid mineraalaineid. Viljade tugev aroom teeb neist hinnatud koostisosa nii koduköögis kui väiksemates gurmeeretseptides.

Kultuuriline ja aianduslik tähtsus

Feijoat hinnatakse nii dekoratiivtaimena kui ka viljakandva põõsana. Tema aromaatsed lilled ja huvitav lehestik teevad ta populaarseks aiataimena hekiks või iseseisvaks ilupõõsaks. Paljudes sobivates piirkondades on feijoa tuntud ja armastatud koduaedade viljana — eelkõige Uus-Meremaal, kus kaupne ja amatöörkasvatus on laialt levinud.

Probleemid ja hoiatused

Kuigi feijoa on üsna vastupidav, võivad liigne niiskus ja halb drenaaž põhjustada juurekääbust ning liiga hilised külmad kahjustada õitsemist ja noori vilju. Mõned kultivarid on parema tolmlemisvõimega kui teised — parima saagi saamiseks on sageli soovitatav istutada mitu sortimenti või valida risttolmlevad kultivarid. Ka allergilised reaktsioonid on haruldased, kuid inimesed, kellel on tundlikkus mõnede puuviljade või õitega, peaksid olema ettevaatlikud.

Kokkuvõtvalt on Feijoa (Acca sellowiana) mitmekülgne taim, mis pakub nii dekoratiivsust kui ka maitsvat saaki sobivates kliimatingimustes. Õige kasvukoha, hea hoolduse ja sobivate sortide valikuga saab nautida aromaatseid vilju ja kaunilt lõhnavaid õisi.