Feijoa (Acca sellowiana) – ananass-guava: botaanika, levik ja kasutus
Feijoa (ananass-guava) — botaanika, levik ja kasutus: taimede kirjeldus, kasvatamine, viljade kulinaarne ja tervisemõju ning sobivus Eesti aeda.
Feijoa on 1-7 m kõrgune igihaljas põõsas või väike puu Acca sellowiana. Ta on pärit Lõuna-Brasiilia, Colombia, Uruguay, Paraguay ja Põhja-Argentiina mägialadelt. Neid kasvatatakse ka kogu Aserbaidžaanis , Iraanis (Ramsar), Gruusias, Venemaal (Sotši), Uus-Meremaal ja Tasmaanias Austraalias.
Vilju nimetatakse ka "ananass-guavaks" või "guavasteen".
Botaanika ja kirjeldus
Acca sellowiana on igihaljas taim, millel on läikivad, nahkjad lehed — pealt tumerohelised ja alt hallikas-sulatatud. Võrastik võib jääda kompaktseks põõsaks või arendada väikese puu kujunemise. Lilleõied on dekoratiivsed: neil on sageli paksud punakas-roosad kroonlehed ja arvukad kreemikad või valkjad tolmukad, mis muudavad õied intensiivseks ja meeldivalt lõhnavaks. Õied on sageli mesilaste ja teiste õistaime tolmeldajate jaoks atraktiivsed; mõnes piirkonnas tolmeldavad ka linnud.
Viljad on munajas kuni ümarad, tavaliselt 3–7 cm pikkused, rohekat värvi, küpsenult helekollase-sügava roheka sisu ja aromaatse magushapu maitsega. Sisu on pehme ja geelikujuline, sisaldades väikseid seemneid. Vilja lõhn meenutab segu ananassist, guavast ja mõnevõrra maasikast — seetõttu ka eestikeelne nimekuju "ananass-guava".
Levik ja sobiv kliima
Feijoa on pärit Lõuna-Ameerika mõõdukalt jahedamatest mägialadest ning talub paremini jahedat ja niiskemat kliimat kui paljud troopilised viljad. Taim talub kuni kerget külma — lühiajalised pakaneperioodid kuni kusagil -10 °C võivad teatud tingimustel olla talutavad, kuid noored taimed ja õitsemine on tundlikumad hiliskevadise- või varasügisesse jäävate külmade suhtes. Feijoat kasvatatakse laialdaselt subtroopilistes ja mõõduka kliimaga piirkondades, hõlmates nii koduaedu kui ka kommertsaialuseid istandusi.
Kultiveerimine ja hooldus
- Asukoht: eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta; viljade ja õitsemise seisukohalt on parim päikseline kasvukoht.
- Muld: sobib hästi viljakas, hästi kuivendatud, kergelt happeline kuni neutraalne muld; ei talu püsivat vee-lahutust ega tugevat vee seisundit juurte ümber.
- Kastmine ja väetamine: noori taimi tuleb regulaarselt kasta; täiskasvanud taimed on suhteliselt kuivetaluvad, kuid regulaarne niiskus parandab saaki. Väetada soovitatavalt kevadel ja suve alguses tasakaalustatud väetisega.
- Paljundamine: võimalik seemnetest, kuid seemikute omadused varieeruvad. Kultivaride säilitamiseks kasutatakse lõikamist või oksaimplanteerimist (kloonimine), et säilitada tunnustatud sorte.
- Kärpimine: kujundav kärpimine hoiab taime kompaktse ja kergesti hooldatavana; eemaldada kuivanud või haiged oksad.
- Tõrje: mõningad kahjurid nagu skaalakahjurid, lehtede pungjaid ja seenhaigused võivad esineda; vee- ja õhu liikumise parandamine ning hea hooldus vähendavad haigusriski.
Saagikoristus ja kasutus
Feijoa viljad korjatakse tavaliselt siis, kui nad on aromaatsed ja kergelt pehmed — korjatakse kas maha kukkumise järel või käsitsi korjamisega. Märkimisväärne on, et mõnikord on viljad siseruumides veel kõvad, kuid maitse muutub pärast korjet kiirelt paremaks (aroomid intensiivistuvad).
Vilju süüakse toorelt lahti lõigatult või lusikaga sisu välja kaevates. Neid kasutatakse ka:
- moosid, marmelaadid ja chutney'd
- smuutid, mahlad, sorbeed ja jäätised
- pirukad, täidised ja küpsetised
- kääritatud joogid ja veinid
- lilleõite söömise võimalus — kroonlehti mõnikord kasutatakse salatites või suupistetena
Feijoa on toiteväärtuslik: sisaldab C-vitamiini, kiudaineid ja mõningaid mineraalaineid. Viljade tugev aroom teeb neist hinnatud koostisosa nii koduköögis kui väiksemates gurmeeretseptides.
Kultuuriline ja aianduslik tähtsus
Feijoat hinnatakse nii dekoratiivtaimena kui ka viljakandva põõsana. Tema aromaatsed lilled ja huvitav lehestik teevad ta populaarseks aiataimena hekiks või iseseisvaks ilupõõsaks. Paljudes sobivates piirkondades on feijoa tuntud ja armastatud koduaedade viljana — eelkõige Uus-Meremaal, kus kaupne ja amatöörkasvatus on laialt levinud.
Probleemid ja hoiatused
Kuigi feijoa on üsna vastupidav, võivad liigne niiskus ja halb drenaaž põhjustada juurekääbust ning liiga hilised külmad kahjustada õitsemist ja noori vilju. Mõned kultivarid on parema tolmlemisvõimega kui teised — parima saagi saamiseks on sageli soovitatav istutada mitu sortimenti või valida risttolmlevad kultivarid. Ka allergilised reaktsioonid on haruldased, kuid inimesed, kellel on tundlikkus mõnede puuviljade või õitega, peaksid olema ettevaatlikud.
Kokkuvõtvalt on Feijoa (Acca sellowiana) mitmekülgne taim, mis pakub nii dekoratiivsust kui ka maitsvat saaki sobivates kliimatingimustes. Õige kasvukoha, hea hoolduse ja sobivate sortide valikuga saab nautida aromaatseid vilju ja kaunilt lõhnavaid õisi.
Vilja ja taime kirjeldus
Viljad valmivad sügisel ja on rohelised ning umbes muna suuruse ja kujuga. See on magusa ja aromaatse maitsega. Viljaliha on mahlakas. Küpsedes viljad kukuvad, kuid neid võib enne puu otsast korjata, et vältida muljutusi. Feijoa viljadel on iseloomulik lõhn. Metüülbensoaat lõhnab tugevalt feijoa lõhna ja viljade lõhn on tingitud peamiselt sellest ja teistest lähedalt seotud kemikaalidest.
Kasvutingimused
Tegemist on sooja kuni subtroopilise taimega, mis kasvab ka troopikas, kuid vajab vilja saamiseks mõningast talvist jahutust. Põhjapoolkeral on seda kasvatatud kuni Šotimaa lääneosas, kuid see ei kanna igal aastal vilja, sest talvised temperatuurid alla -11 °C tapavad õienupud. Feijoa't kasvatatakse palju Uus-Meremaal, kus see on populaarne aiapuu ja viljad on tavaliselt hooajal saadaval.
Söömine
Tavaliselt süüakse puuvilju, lõigates need pooleks ja kühveldades seejärel lusikaga viljaliha välja. Uus-Meremaal on populaarne, et neid hautatakse potis koos suhkruga ja serveeritakse talvel kuumalt koos vanillijäätisega[] . Viljadel on mahlakas magus seemnepüree ja kergelt kruusane viljaliha, mis asub naha lähedal. Maitse on aromaatne ja magus. Koor ise on hapukas ja hapukas, kuid samuti söödav. Kui sellisel viisil söömiseks vajalikke vahendeid ei ole, võib feijoa rebida või poolitada ning selle sisu välja pigistada ja ära süüa.
Viljade küpsus ei ole alati väljastpoolt nähtav, sest viljad jäävad roheliseks, kuni nad on üleküpsenud või mädanevad. Kui viljad on ebaküpsed, on seemne viljaliha valge ja läbipaistmatu, küpsedes muutub see selgeks ja tarretiseks. Viljad on optimaalselt küpsed, kui seemne viljaliha on muutunud selgeks tarretiseks, ilma pruunistumise jälgedeta. Kui seemnemass ja seda ümbritsev viljaliha hakkavad pruunistuma, on vili üleküpsenud ja seda ei tohiks süüa.
Lõika üleküpsenud puuviljad
Acca lilled
Küsimused ja vastused
K: Mis on feijoa?
V: Feijoa on vili, mis pärineb igihaljast põõsast või väikesest puust Acca sellowiana.
K: Kust feijoa pärineb?
V: Feijoa on pärit Lõuna-Brasiilia, Colombia, Uruguay, Paraguay ja Põhja-Argentiina mägialadelt.
K: Kus muidu kasvatatakse feijoa't?
V: Feijoa't kasvatatakse ka Aserbaidžaanis, Iraanis (Ramsar), Gruusias, Venemaal (Sotši), Uus-Meremaal ja Austraalias Tasmaanias.
K: Kui kõrgeks võib Acca sellowiana põõsas või puu kasvada?
V: Acca sellowiana põõsas või puu võib kasvada 1-7 meetri kõrguseks.
K: Millised on feijoa teised nimed?
V: Feijoa't nimetatakse ka "ananassiguaavaks" või "guavasteen".
K: Kas feijoa on igihaljas või lehtpuu?
V: Feijoa on igihaljas taim.
K: Mis on feijoa viljas ainulaadne?
V: Feijoa viljal on ainulaadne maitse, mida sageli kirjeldatakse kui segu ananassist, guajaavast ja piparmündist.
Otsige