Emily Dickinson (10. detsember 1830 - 15. mai 1886) oli ameerika luuletaja, kes kirjutas ka lühijutte. Ta on kuulus peamiselt oma lüürilise, tihti kontsentreeritud ja originaalse luule poolest: teadlased on tuvastanud peaaegu 1800 luuletust, mille ta on jätnud paberile, kuid eluajal avaldas ta neist vaid mõned. Pärast tema surma avaldati suurem osa tekstidest — ent esialgsed avaldused toimetati sageli tollaste maitse-eelistuste järgi, nii et mitmed luuletused muutusid enne avaldamist. Ta sündis Amherstis Massachusettsis ja suri seal nefriiti. Inimesed kirjeldavad tema luuletusi kui lüürilisi, terava kujundikäsitlusega ja ainulaadse rütmiga. Mõned allikad mainivad ka, et ta pidas aeda ja kasutas taimi ning lillepilte oma meeleolu ja kujundite väljendamiseks. Tänapäeval peetakse Emily Dickinsoni üheks mõjukamaks Ameerika luulehäälest.

Elu lühidalt

Emily Dickinson kasvas üles Virginia surnud ajaloolise Amherstis perekonnas, kus tema isa Edward Dickinson oli mõjukas jurist ja poliitik. Tal oli vend ja õde; täiskasvanuna elas ta suure osa ajast perekodu lähedal ja muutus üha tagasihoidlikumaks ning sotsiaalselt isoleeritumaks. Nooruses õppis ta Amherstis ja osales Mount Holyoke Female Seminary õppes, kuid ei lõpetanud kaugeltki avalikku elu ega karjääri nagu paljud tema eakaaslased. Ta ei abiellunud ja suhtles kirjade kaudu paljude sõprade ja kirjanikukaaslastega.

Luule ja stiil

Emily Dickinsoni keelekasutus oli isikupärane: lühikesed read, kompaktne piltlus, teravad metafoorid, ebatavaline rõhutus, sageli suured algustähed ja silmatorkav kasutus kriipsukeste (—). Tema rütm meenutab vahel rahvalaule või hymne, ent kõlab hapramalt ja ootamatumalt. Dickinson kasutas tihti “slant rhyme” ehk poolrõõmuga kõlaehteid, mis annavad luulele erilise kõla ja võimaluse mitmekihiliseks tõlgenduseks.

Temaatiliselt pööravad paljud luuletused surma, igaviku, usu ja ka looduse poole; esineb ka armu, üksinduse ja identiteedi küsimusi. Ta töötas oma luuletusi sageli käsikirjalistes köideteks õmmeldud “fascicles” kujul, mis leiti pärast tema surma ja mis aitasid teadlastel paremini mõista tema loomingu järjestust ja töömeetodit.

Avaldamine ja toimetamine

Eluajal avaldas Dickinson vaid mõned luuletused, mõnikord anonüümselt. Pärast surma hakkasid tema luuletuste äratundjad – eelkõige Mabel Loomis Todd ja Thomas Wentworth Higginson – koostama ja avaldama kogumikke (esimesed kokkuvõtted ilmusid 1890. ja 1896. aastal). Need varased väljaanded muutsid sageli tema originaalset märkustikku, rõhutusi ja vahel sõnu, et need vastaksid tollasele lugejaeelistusele.

Teaduslikum taastamine algas 20. sajandi keskel: 1955 avaldas Thomas H. Johnson terve tööde kollektsiooni numbritega, mis järjestas ja tõstis esile Dickinsoni käsikirjalised vormid ning lähemalt säilitas tema originaalse kirjatuse. Hiljem (näiteks R. W. Franklini kronoloogiline väljaanne) täiustati toimetuse aluseid veelgi, aidates lugejatel mõista tema loomingu arengut ajas.

Pärand

Emily Dickinsoni mõju on laialdane: tema stiil ja vaimsed lähenemised on mõjutanud nii Ameerika kui rahvusvahelist luuletust, korduvalt viidatakse tema uuenduslikule vormile ja sisukusele. Tema luuletused on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid õpitakse koolides ja kirjastustes. Tänapäevased väljaanded püüavad esitada tekste võimalikult truult ja samal ajal selgitada toimetusajalugu neile lugejatele, kes ei tunne käsikirjalist pärandit.

Lisafaktid

  • Arvatav luulekogu: peaaegu 1800 luuletust.
  • Eluajal avaldatud luuletuste arv: vaid käputäis või üheksa ringis (sõltuvalt loendist), enamasti anonüümselt ja toimetatud kujul.
  • Tuntud koostöö- ja kirjavahetuspartner: T. W. Higginson, kellele Dickinson saatis luuletusi ja kellelt otsis kriitilist tagasisidet.
  • Kirjandusajaloolased uurivad jätkuvalt tema käsikirjade asetust, köidete struktuuri ja tekstide muutmisi erinevate väljaannete vahel.

Emily Dickinsoni elu ja luule jäävad uurimise ja tõlgenduse allikaks: tema lihtne, ent sügav keel kutsub lugejat peatuma, mõtisklema ja nägema tavalisi asju uues valguses.