Epping Ongari raudtee ajalugu ja teave
Epping Ongari raudtee on säilinud raudtee. See kulgeb mööda vana Great Eastern Railway ja Londoni metroo Central line haruliini viimast osa. Liin kulgeb Eppingi ja Ongari vahel. North Wealdis on ka vahepeatus. Liin taasavati 2004. aasta lõpus pärast 10 aastat kestnud sulgemist. Liinil sõidab pühapäeviti ja riigipühade ajal klassi 117 diislitrammi. Teenus sõidab Ongari ja Coopersale'i vahel. Teenust osutavad vabatahtlikud, kes hoolitsevad nii liini eest kui ka juhivad ronge. Maa ja infrastruktuur kuuluvad Epping Ongar Railway Ltd-le.
Ajalooline taust
Raudteeosa oli algselt osa Great Eastern Railway võrgustikust ja see liideti hiljem Londoni metroo Central line haruliiniga. Haru teenindas kohalikke asulaid ja võimaldas ühendusi Londoni suunas. London Underground lõpetas regulaarveo sellel lõigul 1994. aastal ja viidi liin mitmeks aastaks kasutusest välja. 2004. aasta lõpus avati liin uuesti kui ajalooline ja turismisihtpunkt, mida haldavad ja tegutsetavad vabatahtlikud ning erafirma.
Rõhk säilitustööl ja rahvusvahelisel huvil
Säilitusprojekt keskendub ajaloolise infrastruktuuri, jaamahoone, signalisatsiooni ja vagunipargi taastamisele ning hooldusele. Lisaks regulaarsetele sõitudele korraldatakse ka temaatilisi üritusi, näiteks jõuluronge, aururoosisõite, filmi- ja fotosessioone ning haridusprogramme kooligruppidele. Paljud rahvusvahelised ja kohaliku tasandi raudteehuvilised külastavad liini, et näha Londoni metroo haruliini ajaloolist lõiku uues kontekstis.
Tehnilised ja praktilised andmed
- Raudteetüüp: säilinud haruliin, standardraudtee rööbastee (standardgaas).
- Liiniulatus: haru kulgeb Eppingi ja Ongari vahel, läbides mitmeid jaamakupe ja peatusi (sh North Weald ja Coopersale).
- Rongiliiklus: pühapäeviti ja riigipühadel käib programm, milles kasutatakse muu hulgas klassi 117 diiselrongi; lisaks on aeg-ajalt aurumasinaid ja muud säilinud veermikku.
- Omanik ja haldus: maa ja infrastruktuur kuuluvad Epping Ongar Railway Ltd-le; paljud teenused toimuvad tänu vabatahtlike panusele.
Vabatahtlikud ja kogukond
Vabatahtlikud mängivad keskset rolli nii liini igapäevases töös kui ka püsiva säilituse tagamisel. Nad tegutsevad rongijuhtidena, piletimüüjatena, vagunite ja rööbaste hooldajatena ning külastajate teenindajatena. Koostöö kohalike omavalitsuste ja raudteehuviliste ühingutega aitab tagada liini jätkusuutlikkuse ja ürituste mitmekesisuse.
Külastajale: mida oodata
- Enamik regulaarseid sõite toimub pühapäeviti ja riigipühadel; tähtsate pühade ja suveperioodil on tihti ka täiendavaid erisõite.
- Jaamades on tavaliselt kohvik, väike muuseum või väljapanek raudtee ajaloost ning piletimüük ja suveniiripood.
- Soovitatav on enne sõitu kontrollida tööaegu ja ürituste kalendrit, sest teenused võivad hooajaliselt ja eripuuduste tõttu muutuda.
- Paljud külastajad kombineerivad rongisõidu jalutuskäikudega ümbruskonnas või kasutavad võimalust osaleda giidituuridel ja töötoades.
Säilituse ja arengu väljakutsed
Säilitustööd nõuavad pidevat rahastust ja spetsialistide teadmisi, et hoida rongivaru ning infrastruktuur töökorras. Tulevikueesmärkide hulka kuulub liinile sobiva veermiku suurendamine, jaamahoone taastamine ajaloolises stiilis ning ürituste ja teenuste laiendamine, mis aitaksid tõsta külastajate arvu ja tulusid. Samuti on arutelus koostöövõimalused kohalike ja regionaalsete transpordiorganisatsioonidega filmimise ja erisündmuste osas.
Kokkuvõte
Epping Ongari raudtee on väärtuslik näide sellest, kuidas ajalooline raudteeliin saab uue elu tänu säilitustööle, vabatahtlike entusiasmile ja erahuvile. See pakub nii kohalikele kui ka kaugematelt külastajatelt võimalust kogeda traditsioonilist rongisõitu, õppida raudteeajaloost ning osaleda erilistel temaatilistel sündmustel. Täpsema info, piletihindade ja ürituste kohta leiab tavaliselt liini ametlikelt infokanalitelt ning jaamades olevast teabest.
Varasemad tööd
Ongari harutee ehitati 1865. aastal Eastern Counties/Great Eastern Railway poolt. Liini idapoolne osa Eppingi ja Ongari vahel oli üherööpmeline. North Wealdi jaamas oli üks möödasõit. Iga päev sõitis umbes 14 rongi Ongari jaama. Ülejäänud lõppesid Eppingis või Loughtonis.
Rongid lõpetasid Eppingis või Loughtonis kuni 1949. aastani. Sel ajal pikendati Londoni reisijateveoameti projekti "New Works" raames Kesklinna liini Eppingini, kasutades elektrironge. Central Line võtaks raudtee üle British Raililt. Selle muudatuse raames kaotati Epping-Ongar haruliinilt Londonisse suunduvad läbivad rongid. Selle asemel hakati kasutama pendelrongiliiklust Eppingi (ühendus rongidega Londonisse) ja Ongari vahel. Ühel etapil võis Eppingis näha ebatavalist vaatepilti, kus aururongid ja Londoni metroo elektrilisedmootorrongid olid kõrvuti. Auruühendusauto rentis London Transport Executive British Raililt. Seda seetõttu, et leiti, et Ongarini kulgeva liini elektrifitseerimine ei ole põhjendatud, kuna reisijate arv sellel haruosal oli väike.
1950. aastatel üritati haruliini teenust parandada. Aja jooksul anti 1957. aastal luba liini elektrifitseerimiseks. Kuna aga elektrifitseerimine ei maksnud palju, said haruliinil sõita vaid kahe- või kolmevagunilised erirongid. Põhjuseks oli see, et elektrivarustus ei olnud piisavalt tugev, et toetada rohkemate vagunitega ronge. Teine probleem oli see, et liini jaamad olid lühikesed perroonid. See tähendas, et tavalised 8-vagunilised rongid ei saanud seal peatuda. Selle tõttu kasutati Epping-Ongari haruliini tavaliselt ülejäänud keskliinist eraldi. Igal aastal sõitsid siiski kahel päeval rongid Londonist läbi. Need rongid lõppesid North Wealdis, kus toimus lennuvälja avamise laupäeval ja pühapäeval. Tavaline Epping-Ongar liiniliin möödus sellest lisateenistusest, möödudes North Wealdi jaamas teisel liinil sõitvast rongist, kui see suundus Eppingi poole. Londonist saabuv rong sõitis tavalise Central Line'i sõiduplaani lisarongina. See lisarong oli siiski ainult nelja vaguni pikkune tavapärase kaheksa vaguni asemel.
Eppingist Ongarisse kulgev haru, mis kulges läbi Essexi maapiirkonna, oli üks Londoni metroo maapiirkondade liinidest.
Kärped ja sulgemine
| [ · v · t · e ] Epping Ongari raudtee | ||||||||||||||||||||||||||||||||
| Legend
|
1960. aastate lõpus selgus, et liini kasutavate inimeste arv ei olnud muutunud nii suureks, kui arvati. Palju uusi arendusi ei lubatud, sest maa oli nüüd rohelise vööndimaa. Liini kasutavate inimeste arv saavutas haripunkti 1971. aastal ja see oli endiselt vaid 650 inimest päevas. See tähendas, et liin ei teeninud väga palju raha. London Underground üritas 1980. aastal kogu liini sulgeda, kuid see ei õnnestunud. Selle asemel sõitsid liinil vähem ronge ja nad sulgesid ka Blake Halli metroojaama pühapäeviti.
Blake Hall suleti lõplikult 1981. aastal. Enne jaama sulgemist oli seal ainult kuus reisijat päevas. Jaamahoone on endiselt säilinud eramuna. Perroon aga eemaldati, kuid hiljuti (2015) taastati see osaliselt ja väga heal tasemel.
North Wealdi jaama esimene perroon suleti 1976. aastal. Ümbersõidutänav ja läänepoolsed rööpad tõsteti 1978. aastal. Kuni selle ajani kontrolliti juurdepääsu kahele platvormile algsest Eastern Counties Railway signalisatsioonikastist. See signalisatsioonikast asub endiselt lõunapoolsel perroonil. North Weald oli viimane Londoni metroovõrgu lõik, kus signaalid kasutati semafoorisignaalide abil.
Liin teenis iga reisijateveo eest seitse naela kahjumit. Samuti vajas see kalleid hooldustöid. septembril 1994. aastal suleti liin avalikkusele ühe kuu etteteatamisega. Sellest ajast alates lõppes Central Line Eppingi jaamas. Liini sulgemise ajal vedas see vaid 80 reisijat päevas. Kohalike pärimuste kohaselt hoiti liini avatuna juhuks, kui kabinetti oli vaja evakueerida Kelvedon Hatchis asuvasse tuumapunkrisse.
Cravens Heritage Trains on säilitanud kolme vaguniga 1960. aasta veeremiüksuse. See oli rong, mis tegi viimast Londoni metroo teenust liinil.
Ostmine ja taasavamine
Liin osteti 1998. aastal Pilot Developments'i poolt. Pilot Developments on nüüd tuntud kui Epping Ongar Railway Ltd. Ongar Railway Preservation Society tegi samuti pakkumise liini ostmiseks. Nende pakkumine oli 339 500 naelsterlingi suurune. Pilot Developments pakkus siiski sama palju ja pani London Undergroundi pakkumise vastu võtma. Sõltumatu poliitik Martin Bell ütles, et see oli "aastate kõige vastuolulisem maatehing selles valimisringkonnas". Ta ütles, et kohalike poliitikutega oli huvide konflikt.
Liin avati taas pühapäeval, 10. oktoobril 2004. Seda haldab Epping Ongar Railway Volunteer Society (Epping Ongar Railway Volunteer Society). Ongari ja North Wealdi vahel toimusid tunnised liinid. Varsti pärast avamist pikendati liini Coopersale'ile. Praegu ei ole seal siiski võimalik rongist maha tulla.
Ajavahemikul 22. jaanuarist kuni 9. aprillini 2006 oli liin tehnilisteks töödeks suletud. Tööd hõlmasid üldist jaamahooldust, veeremi hooldust ja rööbastee hooldust. Ongari jaam jäi tehniliste tööde ja üldiste hooldustööde ajaks suletuks ning avati reisijatele taas pühapäeval, 28. mail 2006. aastal. Esialgu ei olnud siiski võimalik jaamahooneid kasutada.
2007. aasta lõpus müüdi raudtee uuele eraomanikule. Põhjuseks oli see, et oli antud planeerimisluba Ongari elamuehitusele. Uus omanik soovib tuua auruvedurid liinile tagasi.
2008. aasta alguses suleti liin reisirongidele. Selle eesmärk oli võimaldada raudteel teostada ulatuslikke inseneritöid. Tööd tähendavad, et auruvedurid saavad taas liinil sõita. Selleks tuleb muu hulgas rajada ringrajad ja signalisatsioon.
Muinsuskaitsealane raudteetegevus
Reisijateveo liinil teenindas 2006. ja 2007. aastal klassi 117 diiselmootoriga mootorvagun. Praegu taastatakse seda üksust koos klassi 205 DEMUga. Klass 37029 on kasutusel koos 03170-ga. Liinil sõidavad mitmed British Raili Mk1 ja Mk2 vagunid. Liinil on ka mõned väikesed diiselrongid; Drewry šunter (töönumber 2566, praegune number D1995), mille raudtee on nimetanud "Heather", ja kaks Ruston 88 šunterit (RH 512572 on kasutusel, RH 398616 on kasutusel varuosadena ja staatilise väljapanekuna). Raudteeliinil kasutatakse inseneritööde tegemiseks Harsco puksiirüksust ("Badger"). EORi sõidukiparki kuuluvad ka väike töölisvagun, Sharki pidurivagun, Dogfishi ballastipunker ja kastivagun, mis on ette nähtud püsivate liinide teenindamiseks.
Ühel hetkel kuulus liinile kaks 1962. aasta torurongi. Üksused 1616 ja 1491 (moodustatud kaheksavagunilise rongina) osteti 1996. aastal ning üksus 1744 osteti 1998. aastal. Need üksused viidi 1998. ja 2003. aastal ära, et neid vastavalt vandaalide poolt hävitada ja vanametalliks tükeldada.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Epping Ongari raudtee?
V: Epping Ongar Railway on säilinud raudtee, mis kulgeb mööda vana Great Eastern Railway ja Londoni metroo Central line haruraja viimast osa.
K: Kus kulgeb see liin?
V: Liin kulgeb Eppingi ja Ongari vahel, vahepeatusega North Wealdis.
K: Millal see taasavati?
V: Liin taasavati 2004. aasta lõpus pärast 10 aastat kestnud sulgemist.
K: Millist tüüpi rongi kasutatakse raudteel teenindamiseks?
V: Raudtee teenindamiseks kasutatakse 117. klassi diiselmootoriga mootorrongi.
Küsimus: K: Kelle vahel käib rongiliiklus?
V: Teenus sõidab Ongari ja Coopersale'i vahel.
K: Kes pakub teenust sellel raudteel?
V: Teenust osutavad vabatahtlikud, kes hoolitsevad nii liini eest kui ka juhivad ronge.
K: Kellele kuulub selle raudtee maa ja infrastruktuur?
V: Maa ja infrastruktuur kuulub Epping Ongar Railway Ltd.
