Eurypteridid (meriskorpionid) — fossiilid, bioloogia ja väljasuremine
Eurypteridid — meriskorpionide fossiilid, bioloogia ja väljasuremine: avasta hiiglaslikud lülijalgsed, nende anatoomia, elu merest magevette ning Permi lõpu saladused.
Eurypterid, mis on suguluses arachnididega, olid suurimad teadaolevad lülijalgsed ning kuuluvad väljasurevasse klassi Eurypterida. Neid peetakse kõige mitmekesisemateks Chelicerate orduks, sest gruppi kuulub palju eri suuruse, kuju ja elustiiliga liike.
Mõõtmed ja tuntud liikide näited
Suurimad eurypteridid, näiteks Jaekelopterus, ulatusid kuni umbes 2,5 meetri pikkuseks, kuid enamik liike oli palju väiksemad — sageli alla 20 cm (umbes 8 tolli). Sellest hoolimata olid nad oma ajastu olulised kiskjad ja ökoloogilised osalejad. Teiste tuntud sugukondade hulka kuuluvad Pterygotus, Eurypterus, Mixopterus ja Stylonurus.
Ajastud ja levik
Eurypterid elasid peamiselt paleosoikumis, domineerivalt Ordoviitsiumist kuni Permi ajani (umbes 460–251 miljonit aastat tagasi). Nad olid levinud laialdaselt ja nende kivistisi on leitud paljudest paikadest üle maailma. Kuigi varasemaid liike leidub merekivimites, näitavad mitmed leiud, et mitmed sugukonnad koloniseerisid ka madala soolasisaldusega lahtesid, soid ja lõpuks mageveekeskkondi.
Elupaik ja eluviis
Eurypterid olid peamiselt röövloomad, kes eelistasid soojemaid ja madalamaid veekogusid — nii rannikualasid, lahesoppide kui ka sisejärvede ja jõgede ääri. Mõned liigid olid paremad ujujad, teised liigutasid end põhja peal roomates või urgudes peidus. Uurimused viitavad ka, et osa eurypteritidest võisid elada nii mere- kui mageveekeskkonnas; täpne ajastus ja üleminekud võivad liigiti erineda.
Morfoloogia
Tüüpilisel eurypteroidil oli suur, lame, poolringikujuline rinnakorv (prosoma), mille järel tuli liigendatud kehaosa (opistosoma) ning lõpuks kooniline ja painduv saba (telson). Pea taga oli kaksteist kehasegmenti, mis moodustasid dorsaalse plaadi ehk tergiidi ja ventraalse plaadi ehk sterniidi. Enamikul eurypterididel lõppes telson okastraadiga, kuid mõnel, näiteks Pterygotusel, oli telson lame ja laiem ning selgroolised kujutised võisid erineda.
Paljudel liinidel olid esijäsemetel kätte sarnanevad haarajad või spetsialiseerunud ujuvpadjad. Mõned sugukonnad, nagu Pterygotidae, arendasid võimsaid lõugazjuhte (chelicerae) ja suured haarajad saagi püüdmiseks.
Meeleelundid ja käitumine
Eurypterid kasutasid oma silmi ja tundlaid saagi leidmiseks; neil oli liit- ja lihtsilmade kombinatsioon. Viimaste aastakümnete uuringud on näidanud, et paljudel liikidel polnud nägemine väga terav, mistõttu nad võisid tugineda ka kemoretsessioonidele ja puudutusele. Käitumiselt võisid nad olla nii aktiivsed kiskjad kui ka oportunistlikud korjusevõtjad.
Elutsükkel ja paljunemine
Nagu teised lülijalgsed, vahetasid ka eurypterid perioodiliselt väliskesta (moltimine) ning noorloomad erinevad sageli täiskasvanutest suuruse ja proportsioonide poolest. Konkreetseid andmeid nende paljunemisstrateegiate kohta on piiratud, kuid tõenäoliselt tootsid nad mune ja läbisid mitu noorloomastet enne suguküpseks saamist.
Fossiilid ja uurimismeetodid
Eurypterid säilivad peamiselt kivististes liivakivi, liimiidi ja settekivimite kihtides, mis moodustusid madalaveelistes keskustes. Mõned leiukohad on erakordselt hästi säilinud ning annavad teavet keha väliskujule, harudele ja vahel ka pehmete kudede jälgedele. Paleontoloogid kasutavad skeletianatoomia võrdlust, morfomeetrilist analüüsi ja geoloogilist konteksti, et liike määrata ning rekonstrueerida nende elukeskkondi.
Väljasuremine
Tõenäoliselt kadusid eurypteridid suuremahulise perm-triassiaja väljasuremise ajal umbes 251 miljonit aastat tagasi. Selle suure väljasuremispuhangu põhjused olid mitmekesised — globaalsed kliimamuutused, ookeanide anoksiline (hapnikuvaene) seisund, veetaseme ja soolsuse muutused ning elupaikade kadu. Lisaks võis rolli mängida ka ökoloogiline konkurents teiste rühmadega. Mõned eurypteritüved olid juba varem vähemlevinud, mis tähendab, et väljasuremine oli keeruline ja astmeline protsess.
Teaduslik ja kultuuriline tähtsus
Eurypterid pakuvad paleontoloogidele väärtuslikku teavet varajase veeelustiku mitmekesisuse, troofiliste suhete ja keskkonnamuutuste kohta läbi geoloogilise aja. Suuremate liikide leidudest on saanud ka populaarne osa loodusajaloo näyttetest ja teadushuviliste kujutlusest varasematest „meriskorpionidest”.
Kokkuvõte
Eurypterid olid mitmekesine ja laialt levinud chelicerate-rühm, kes asustas peamiselt madalaid meresid ja siseveekogusid paleosoikumis. Nad varieerusid suurusest, morfoloogiast ja elustiilist ning mängisid märkimisväärset rolli tol ajalsete veekogude ökosüsteemides. Nende fossiilne pärand aitab mõista nii evolutsioonilisi protsesse kui ka varasemate maailmade keskkonnaolusid.
Eurypteruse mudel, eksponeeritud Smithsonian National Museum of Natural History's: Fossiilide saalis
Küsimused ja vastused
K: Millega on eurypteroidid seotud?
V: Eurypteroidid on suguluses arachnoididega.
K: Milline on suurim teadaolev lülijalgne?
V: Eurypterid on suurimad teadaolevad lülijalgsed.
K: Kui pikad olid suurimad eurypteroidid?
V: Suurimad eurypterid, näiteks Jaekelopterus, ulatusid 2,5 meetri pikkuseks.
K: Millal õitsesid eurypteroidid?
V: Eurypterid elasid soojades, madalates meredes ja järvedes Ordoviitsiumi ja Permi perioodil, umbes 460-248 miljonit aastat tagasi.
K: Millal surid eurypterid välja?
V: Eurypteroidid surid välja perm-triassiaja väljasuremise ajal 251 miljonit aastat tagasi.
K: Milline on eurypteridide tüüpiline kehaehitus?
V: Tüüpilisel eurypteridil oli suur, lame, poolringikujuline kere, millele järgnes liigestatud osa ja lõpuks kooniline, painduv saba, mille lõpus oli enamasti pikk selgroog.
K: Mis on eurypterididel telson?
V: Eurypteroidide saba, mida nimetatakse telsoniks, on enamikul eurypteroididel okastraadiga.
Otsige