Tuhkrud (Mustela putorius furo) — koduloomad: bioloogia, käitumine ja hooldus

Tuhkrud (Mustela putorius furo) — täielik juhend bioloogiast, käitumisest ja hooldusest: tervis, toit, sotsiaalsus ning näpunäited ohutuks pidamiseks kodus.

Tuhkrud (Mustela putorius furo) on väiksemad röövloomad, keda on sajandeid peetud koduloomadena. Nad on kodustunud Euroopa näätäst (polecat) ja inimesega seotud koduvorm, mitte mardikate ega n.-ö. nuhkhiirtega seotud liigid. Tuhkrud kuuluvad näätade sugukonda (Mustelidae) ning on lähedased teistele näätätaolistele liikidele.

Originaaltekstis esinesid järgmised lingid:

mardikate nuhkhiirte sugukonda Mustelidae perekonda

Välimus ja mõõtmed

Tuhkrud on pikakehahalised ja painduvad – keha on saledam kui kassi oma, saba suhteliselt lühike. Täiskasvanu pikkus koos sabaga jääb tavaliselt vahemikku 30–50 cm; saba moodustab sellest umbes 10–15 cm. Kaal sõltub soost ja tüübist, tavaliselt 0,7–2 kg (isased on sageli raskemad kui emased). Keskmine eluiga lemmikloomana on 6–10 aastat, mõnel võib olla eluiga kuni 12 aastat hea hoolduse korral.

Karvkate esineb erinevates värvitoonides ja mustrites: klassikaline musta-valge „maskiga” soakel on üks levinumaid, aga on ka helemaid (albino, champagne jms) variante. Tuhkrute nahast ja karvast pärineb iseloomulik, üsna tugev muskuseline lõhn – see on loomulik ja seotud naha rasu- ning lõhnanäärmete töös.

Käitumine ja sotsiaalsus

Tuhkrud on uudishimulikud, mänguhimulised ja eelistavad inimese seltskonda. Nad võivad olla väga suhtlejad nii inimestega kui teiste tuhkrutega; paljud naudivad mängu, peitust ja uurimist. Öö- või krepuskulaarsed harjumused (aktiivsed õhtul ja öösel) on tavalised, kuid domestikud kohanevad sageli omaniku päevaplaaniga.

• Sotsiaalsus: paljud tuhkrud saavad hästi läbi teiste tuhkrute ja inimeste, kuid temperamendid erinevad – tutvustamine peab olema järkjärguline.
• Mäng: vajavad palju tegevust ja vaimset stimulatsiooni (torud, pehmikud, ohutud mänguasjad).
• Lõhn: loomulik lõhn tuleb nahaõlidest; steriliseerimine ei käivita lõhna täielikult ning analglandide eemaldamine on vastuoluline ja mõnes riigis keelatud.

Toitumine

Tuhkrud on karnivoorid (liha- või loomse valgu peale suunatud). Parim on spetsiaalne tuhkrutoit või kvaliteetne kassitoit, mis on kõrge loomse valgu ja rasva sisaldusega ning madala süsivesikute arvuga. Toitumise alused:

• peamine energiaallikas: loomne valk ja rasv;
• väldi suhkruid ja suure osa taimseid koostisosi sisaldavaid toite;
• ei tohiks anda regulaarselt piimatooteid, maiustusi, sibulat, küüslauku, šokolaadi ega alkoholi – need on kahjulikud;
• tagada alati värske joogivesi;
• koos omanikuväliste toitudega (toores liha) tuleb nõu veterinaarilt ja väga ettevaatlikult, et vältida patogeene.

Hooldus ja elukeskkond

Tuhkruhoid nõuab turvalist, ruumikat ja rikastatud elukeskkonda:

• Puuri suurus: suur, mitme tasandiga puur või avatud kohad päevaseks jooksmiseks; minimaalne soovitus sõltub loomade arvust, aga ruum peab võimaldama aktiivset liikumist.
• Magamiskohad: varjuliselt ja pehmelt vooderdatud pesad või kotid, kus nad saavad magada kuni 18 tundi ööpäevas.
• Litter-kast: paljud tuhkrud on võimalik potitreenida; kasutada on sobivaid paekivipõhiseid või muul viisil tuhkrutele ohutuid liivasegusid.
• Turvalisus: kaableid, väikseid avasid ja mürgiseid taimi tuleb ümber paigutada; tuhkrud suudavad kitsastest kohtadest läbi ronida.
• Väljalase: jooksmiseks peaksite iga päev andma valvatud „vaba aega” väljaspool puuriruumi; kasutada tuleb mõistlikku ohutust (säästa põgenemast, kontrolli muid lemmikloomi).

Tervis ja veterinaarhooldus

Levinumad terviseprobleemid tuhkrutel:

• Adrenaalhaigused: liigne karvahaigus, hormonaalsed muutused;
• Insulinoom: kõhunäärme kasvaja, mis põhjustab hüpoglükeemiat — nähud: nõrkus, krambid, loidus;
• Hambaprobleemid: hambakivi ja igemehaigused;
• Parasiidid: kõrvamardikad ja muud parasiidid on võimalikud;
• Viirushaigused: marutaud ja kassedest pärinev katk (distempter) võivad olla ohtlikud — mõned riigid nõuavad vaktsineerimist.

Regulaarsed kontrollid veterinaari juures, vaktsineerimised vastavalt piirkonnale ja vajadusel steriliseerimine/neutreerimine on soovitatavad. Ärge ise katsetage keerulisi meditsiinilisi protseduure ilma veterinaarnikonsultatsioonita.

Paljunemine

Tuhkrud paljunevad tavaliselt kevadest suveni. Emased (jills) võivad minna östrooni ja edukas paaritumine võib vajada kiirust: emased on osi koguni kiire ovulatsiooniga. Arvestada tuleb, et pesakonda võib tulla mitu pojukest ning pesitsus ja poegade hooldus nõuavad kogenud pidajat või kasvatustarkust. Enamikes koduloomaolukordades soovitatakse steriliseerida/neutreerida, et vältida soovimatut aretust ja mõningaid terviseprobleeme.

Käsitsemine ja ohutus

• Käitlege tuhkrut õrnalt ja enesekindlalt; toetage keha hästi ja vältige järske liigutusi.
• Jälgige laste ja lemmikloomade vahelist suhtlust; järelevalve on vajalik, eriti alguses.
• Kasutage valvatud mänguaega väljaspool puuri – tuhkrud võivad pugeda kitsastesse kohtadesse või hammustada, kui neid ehmatatakse.

Kokkuvõte

Tuhkrud on aktiivsed, uudishimulikud ja seltsivad lemmikloomad, kes vajavad ekspertiisi, tähelepanu ja sobivat elukeskkonda. Enne tuhkrute võtmist tutvuge kohalike reeglitega, konsulteerige kogenud kasvatajate ja veterinaaridega ning valmistuge pakkuma piisavalt aega, ruumi ja sobivat toitumist, et tagada loomale hea elukvaliteet.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tuhkrud?

K: Kui pikad on tuhkrud ja milline on nende kaal?

K: Kui kaua tuhkrud tavaliselt elavad?

K: Kas isased või emased tuhkrutid on suuremad?

K: Kas tuhkrud on seltskondlikud loomad ja kuidas neid tavaliselt peetakse?

K: Kuidas tuhkrutid välja näevad?

K: Miks on paljude tuhkrute puhul ühes kohas mõnikord kummaline lõhn?

Otsing