Neerupealised: ehitus, hormoonid ja funktsioonid

Anatoomia ja ehitus

Inimestel on kaks neerupealist, üks kummagi neeru kohal. Iga näärme kuju on mütsitaoline ja mass tavaliselt umbes 4–6 grammi täiskasvanul. Neerupealised on hästi verestatud – arteriaalne verevarustus tuleb peamiselt aorti ühenduvatelt neerupealise arteritelt ja veenide kaudu liigub veri tagasi. Närviline kontroll medulale tuleb peamiselt sümpaatilistest preganglionaarsetest närvikiududest.

Neerupealise koor: kihid ja hormoonid

Neerupealise koor on kihiline jaotunud kolmesse peamisse alasse:

• Zona glomerulosa – toodab peamiselt mineralokortikoidide rühma hormoone (näiteks aldosteroon), mis reguleerivad vererõhku, naatriumi ja kaaliumi tasakaalu ning vedeliku suhet organismis.
• Zona fasciculata – peamine koht, kus sünteesitakse glükokortikoidide hulka kuuluvaid hormoone, eelkõige kortisooli, mis mõjutab ainevahetust, suhkrutaset, põletikulist vastust ja stressireaktsiooni.
• Zona reticularis – toodab peamiselt androgeenseid hormoone (nimetatakse üldiselt androgeenide hulka kuuluvaks, näiteks DHEA), mis on tähtsad suguhormoonide eelkäijatena ja avaldavad mõju sugutalitlusele ning sekundaarsetele suguomadustele.

Neerupealise medula: katehhoolamiinid

Neerupealise keskosa ehk medula toodab peamiselt adrenaliini ja noradrenaliini (katehhoolamiinid). Need hormoonid aktiveerivad organismi ägeda stressi (võitle-või-põgene) korral: suurendavad südame löögisagedust, tõstavad vererõhku, suurendavad glükoosi vabanemist ja suunavad vere lihastesse.

Hormoonide regulatsioon

• Aldosterooni tootmist reguleerib peamiselt reniini-angiotensiin-aldosterooni süsteem (RAAS) ning kaaliumisisaldus veres.
• Kortisooli tootmist juhib hüpotalamuse–hüpofüüsi telg: adrenokortikotroopne hormoon (ACTH) hüpofüüsist stimuleerib koore rakkude glükokortikoidide sünteesi.
• Medullat kontrollib peamiselt sümpaatiline närvisüsteem: stressi või ärrituse puhul vabanevad preganglionaarsetest närvirakkudest signaalid, mis põhjustavad katehhoolamiinide vabanemist.

Peamised funktsioonid

Neerupealised osalevad mitmes olulises kehalises protsessis:

• Vererõhu ja elektrolüütide regulatsioon (aldosteroon).
• Ainevahetuse ja veresuhkru reguleerimine ning keha reaktsioon pikaajalisele stressile (kortisool).
• Kiire stressireaktsioon (adrenaliin ja noradrenaliin).
• Suguhormoonide eelkäijate tootmine ja mõjutamine (androgeenid).
• Immuunsüsteemi ja põletikuliste protsesside modulatsioon (glükokortikoidide toimel).

Kliinilised aspektid

Neerupealiste talitlushäired võivad põhjustada mitmesuguseid haigusseisundeid:

• Addisoni tõbi (primaarne neerupealiste puudulikkus) — vähese kortisooli ja aldosterooni tootmise tõttu tekivad väsimus, isutus, kaalulangus, hüpotensioon, hüponatreemia ja hüperkaleemia; mõnikord ka nahapigmendi tumevärvus.
• Cushingi sündroom — liigse kortisooli toime tagajärjel tekivad keskne rasvumine, moonutatud näokuju („kuu nägu“), lihasnõrkus, luude hõrenemine ja suurenenud nakkusoht.
• Primaarne hüperaldosteronism (Conn'i sündroom) — liigse aldosterooni tõttu esinev arteriaalne hüpertensioon ja hüpokaleemia.
• Feokromotsütoom — medulla kasvajast tingitud katehhoolamiinide liigvabanemine, põhjustades korduvaid hoogudena esinevat hüpertensiooni, higistamist, tahhükardiat ja peavalu.

Diagnoos ja ravi

Kahtluse korral kasutatakse hormoonianalüüse (veres, uriinis), ACTH stimuleerimis- või supressioonitestid ning kujutamisle (CT, MRI) neerupealiste uurimiseks. Ravi sõltub põhjusest: hormone asendatakse puudulikkuse korral (glükokortikoidid ja vajadusel mineralokortikoidid), endokriinseid kasvajad ravitakse sageli kirurgiliselt või medikamentoosselt ning feokromotsütoomi eesraviks kasutatakse alfa- ja beetablokaatoreid enne operatsiooni.

Neerupealised mängivad seetõttu keskset rolli nii lühiajalises kui pikaajalisemas stressireaktsioonis, ainevahetuse ning vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu hoidmisel, mistõttu nende talitlushäired avaldavad laiaulatuslikku mõju kogu organismile.