Neerupealise nääre on enamiku imetajate oluline nääre, mis asub otse neerude kohal või nende lähedal. Nimi tuleb ladinakeelsetest sõnadest (ad – "lähedal" ja renes – "neerud"). Näärme struktuur koosneb kahest peamisest osast: keskne osa ehk neerupealise medula ning seda ümbritsev neerupealise koor.

Anatoomia ja ehitus

Inimestel on kaks neerupealist, üks kummagi neeru kohal. Iga näärme kuju on mütsitaoline ja mass tavaliselt umbes 4–6 grammi täiskasvanul. Neerupealised on hästi verestatud – arteriaalne verevarustus tuleb peamiselt aorti ühenduvatelt neerupealise arteritelt ja veenide kaudu liigub veri tagasi. Närviline kontroll medulale tuleb peamiselt sümpaatilistest preganglionaarsetest närvikiududest.

Neerupealise koor: kihid ja hormoonid

Neerupealise koor on kihiline jaotunud kolmesse peamisse alasse:

  • Zona glomerulosa – toodab peamiselt mineralokortikoidide rühma hormoone (näiteks aldosteroon), mis reguleerivad vererõhku, naatriumi ja kaaliumi tasakaalu ning vedeliku suhet organismis.
  • Zona fasciculata – peamine koht, kus sünteesitakse glükokortikoidide hulka kuuluvaid hormoone, eelkõige kortisooli, mis mõjutab ainevahetust, suhkrutaset, põletikulist vastust ja stressireaktsiooni.
  • Zona reticularis – toodab peamiselt androgeenseid hormoone (nimetatakse üldiselt androgeenide hulka kuuluvaks, näiteks DHEA), mis on tähtsad suguhormoonide eelkäijatena ja avaldavad mõju sugutalitlusele ning sekundaarsetele suguomadustele.

Neerupealise medula: katehhoolamiinid

Neerupealise keskosa ehk medula toodab peamiselt adrenaliini ja noradrenaliini (katehhoolamiinid). Need hormoonid aktiveerivad organismi ägeda stressi (võitle-või-põgene) korral: suurendavad südame löögisagedust, tõstavad vererõhku, suurendavad glükoosi vabanemist ja suunavad vere lihastesse.

Hormoonide regulatsioon

  • Aldosterooni tootmist reguleerib peamiselt reniini-angiotensiin-aldosterooni süsteem (RAAS) ning kaaliumisisaldus veres.
  • Kortisooli tootmist juhib hüpotalamuse–hüpofüüsi telg: adrenokortikotroopne hormoon (ACTH) hüpofüüsist stimuleerib koore rakkude glükokortikoidide sünteesi.
  • Medullat kontrollib peamiselt sümpaatiline närvisüsteem: stressi või ärrituse puhul vabanevad preganglionaarsetest närvirakkudest signaalid, mis põhjustavad katehhoolamiinide vabanemist.

Peamised funktsioonid

Neerupealised osalevad mitmes olulises kehalises protsessis:

  • Vererõhu ja elektrolüütide regulatsioon (aldosteroon).
  • Ainevahetuse ja veresuhkru reguleerimine ning keha reaktsioon pikaajalisele stressile (kortisool).
  • Kiire stressireaktsioon (adrenaliin ja noradrenaliin).
  • Suguhormoonide eelkäijate tootmine ja mõjutamine (androgeenid).
  • Immuunsüsteemi ja põletikuliste protsesside modulatsioon (glükokortikoidide toimel).

Kliinilised aspektid

Neerupealiste talitlushäired võivad põhjustada mitmesuguseid haigusseisundeid:

  • Addisoni tõbi (primaarne neerupealiste puudulikkus) — vähese kortisooli ja aldosterooni tootmise tõttu tekivad väsimus, isutus, kaalulangus, hüpotensioon, hüponatreemia ja hüperkaleemia; mõnikord ka nahapigmendi tumevärvus.
  • Cushingi sündroom — liigse kortisooli toime tagajärjel tekivad keskne rasvumine, moonutatud näokuju („kuu nägu“), lihasnõrkus, luude hõrenemine ja suurenenud nakkusoht.
  • Primaarne hüperaldosteronism (Conn'i sündroom) — liigse aldosterooni tõttu esinev arteriaalne hüpertensioon ja hüpokaleemia.
  • Feokromotsütoom — medulla kasvajast tingitud katehhoolamiinide liigvabanemine, põhjustades korduvaid hoogudena esinevat hüpertensiooni, higistamist, tahhükardiat ja peavalu.

Diagnoos ja ravi

Kahtluse korral kasutatakse hormoonianalüüse (veres, uriinis), ACTH stimuleerimis- või supressioonitestid ning kujutamisle (CT, MRI) neerupealiste uurimiseks. Ravi sõltub põhjusest: hormone asendatakse puudulikkuse korral (glükokortikoidid ja vajadusel mineralokortikoidid), endokriinseid kasvajad ravitakse sageli kirurgiliselt või medikamentoosselt ning feokromotsütoomi eesraviks kasutatakse alfa- ja beetablokaatoreid enne operatsiooni.

Neerupealised mängivad seetõttu keskset rolli nii lühiajalises kui pikaajalisemas stressireaktsioonis, ainevahetuse ning vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu hoidmisel, mistõttu nende talitlushäired avaldavad laiaulatuslikku mõju kogu organismile.