Austraalia lamekilpkonn (Natator depressus) — kirjeldus, levik ja kaitse

Austraalia lamekilpkonn (Natator depressus) — kirjeldus, levik Austraalia rannikuvetes, bioloogia, ohustatus ja kaitsemeetmed; faktiline ülevaade liigi säilitamiseks.

Austraalia lamekilpkonn (Natator depressus) on kilpkonnaliik perekonnast Cheloniidae. Liik on endeemiline Austraalia mandrilava liivarandades ja madalates rannikuvetes, eriti põhjapoolsetel ja kirdepoolsetel rannikualadel (nt Western Australia, Northern Territory ja Queensland). Varem nimetati seda liiki Chelonia depressa.

Kirjeldus

Üldnimetus tuleneb kilpkonna lamedamast või madalamast kuplist võrreldes paljude teiste merekilpkonnaliikidega. Kere (karapaks) on tavaliselt oliivroheline kuni hallikaspruun ja kere alumine pool on kreemjas või kollakas. Täiskasvanud isendid ulatuvad tavaliselt umbes 76–96 cm pikkuseks ning kaal võivad olla ligikaudu 70–90 kg, sõltuvalt isendi vanusest ja soost. Pojad on pesast väljudes suhteliselt suured võrreldes mitme teise merekilpkonna liigi vastsete suurusega.

Levik ja elupaik

Lamekilpkonn eelistab madalaid rannikuvette ja liivarandu ning esineb peamiselt kontinentaalsel platool Austraalia põhjapoolsel rannikul. See liik ei rända tavaliselt avamerele kaugeks, vaid jääb suhteliselt lähedale kaldale, mis mõjutab oluliselt tema kokkupuudet inimtegevusega ja kättesaadavust teadusuuringutele.

Eluviis ja toitumine

Kilpkonna toitumine koosneb peamiselt bentosest ja pehmematest mereelukatest: merekarbid, krabid, merekarbid, merisiilikud ja muud pehmemad organisme ning aeg-ajalt ka meduusa-laadseid saakloomi. Tänu madalale elupaigale toitub see sageli ranna- ja madalavee ökosüsteemide saagist, mitte ookeanipõhjatest liikidest nagu mõned kaugemal rändavad kilpkonnad.

Paljunemine ja poegimine

Lamekilpkonnad pesitsevad liivarandadel; pesitsemise hooaeg võib piirkonniti varieeruda ja tipneda suvekuudel. Emased kaevavad munemispesad liivarandadesse, kuhu munevad mitu muna (pesa suurus ja munade arv võivad varieeruda). Poegimine on rannal vastuvõtlik inimtegevusest ja looduslikest röövloomadest põhjustatud häiringutele; poegade suremus pesast väljumisel sõltub rannatingimustest, valgusreostusest ja rannikukaitse meetmetest.

Ohustatus

IUCNi ohustatud liikide punases nimekirjas on lapikkilpkonnatüüp kantud kategooriasse, millele on omane andmete piiratus; see tähendab, et täpse hinnangu andmiseks on sageli vaja rohkem andmeid populatsiooni suuruse, trende ja ohtude kohta. Kuigi lamekilpkonn ei kuulu kõigi merekilpkonnaliikide seas kõige suuremasse väljasuremisohtu, seisab ta silmitsi mitmete survetega:

• ranniku arendamine ja elupaikade kadumine (munemisrannad);
• valgusreostus ja inimtegevusest tingitud häiringud pesitsemisrannas, mis suunavad poegi eemale merest;
• metsikute ja invasiivsete röövloomade (nt hundid, metssead, linnud) munade ja poegade röövimine;
• kalapüügivõrkudesse jäämine (bycatch), kuigi lamekilpkonnade madalaveeline eluviis vähendab seda riski teatud piirkondades;
• merereostus, sealhulgas plastiku tarbimine ja kaneelsete kemikaalide mõju;
• kliimamuutused, mis mõjutavad rannikutaset, rannaliiva temperatuuri (sugupoolte suhe) ning vetika- ja saakloomade kättesaadavust.

Kaitsemeetmed ja tegevused

Austraalias on lamekilpkonn kaitstud riiklike ja osariiklike seadustega ning paljud pesitsemisalad on kaitse all või haldavad kohalike kogukondade ja looduskaitseorganisatsioonide programmide kaudu. Levinud kaitsemeetmed hõlmavad:

• pesitsemisrannade kaitset ja restaureerimist ning juurdepääsu piiranguid olulistel pesitsemisaladelt;
• valgusreostuse vähendamist rannikualadel (õigeaegne ja sobiv tänavavalgustus, liikumise piiramine pesitsemisrannas öösel);
• kalapüügi bycatchi vähendamise meetodite edendamist ja teadlikkuse tõstmist;
• röövlaste kontrolli ja biologilise mitmekesisuse kaitse tegevused pesitsusaladel;
• koolitus- ja seireprogrammid, sh kogukondlikud pesatöötluse ja poegade vaba väljumise toetamise algatused.

Kuidas aidata

• vähenda randades valgusreostust ja ära kasuta tuledesuunalisi lampe pesitsemise ajal;
• jälgi rannas liikudes ja sõites kohalikke reegleid — ära sõida pesitsemisaladel;
• osale või toeta kohalikke kilpkonnakaitse projekte ja teadusuuringuid;
• kasuta kalapüügis ohutuid meetodeid ja ära jäta ära visatud lõngu ning võrkuid, mis võivad kilpkonnadesse kinni jääda;
• vähenda plastiku kasutust ja hoolitse selle nõuetekohase utiliseerimise eest.

Lamekilpkonna kohta on vaja jätkuvalt kohalikke ja pikaajalisi uuringuid, et täpsustada populatsiooni suurust, migratsioonikäitumist ja ohtude mõju. Selline teaduslik teadlikkus aitab paremini suunata kaitsemeetmeid ja tagada liigi jätkusuutlikkus Austraalia rannikualadel.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on lapikpallur?

K: Kuidas nimetati varem lapikpeakilpkonna nime?

K: Mille poolest erineb lamekilpkonn teistest kilpkonnadest?

K: Kui suureks võib lamekilpkonn kasvada?

K: Milline on lamekilpkonna kaitsestaatus?

K: Miks on lapikpõsk-kilpkonnast kõige vähem ohustatud merikilpkonn?

Küsimus: Kui suured on koorunud lapsed, kui lapikkilpkonnad pesadest välja tulevad?

Otsing